Minu saadiku teekond algas ilmselt 2021. aasta juunis, kui Lastekaitse Liit korraldas suvekooli, kus ka mina osalesin. See oli justkui hüppelaud, mis viis edasi noorte võrgustiku osaliseks. Tänu Triinule (Triin Sooäär, Lastekaitse Liidu laste- ja noortevaldkonna koordinaator – toim), kes uskus minusse ja nägi minus miskit, mida ma tol hetkel ilmselt ise ei näinud, sai minust saadik. Nii õigus kui ka õiglus sütitasid mind juba väiksena – toona ilmselt mänguasjade kontekstis – ja minus on alati olnud soov teisi toetada ning aidata.

Minu esimesed kogemused saadikuna olid sisendi andmine ja üks suurematest projektidest – Eesti laste raport ÜRO lapse õiguste komiteele. Koostöö teiste noortega oli väga õpetlik ja lõbus. Hea tunne oli jagada oma mõtteid ja teadmisi mõistvas keskkonnas. Samuti oli väga põnev kuulata teiste noorte kogemusi ja koos lugeda paljude laste mõtteid laste õiguste teemal. Eriti sügavalt mõjusid pikad ja põhjalikud lood elust enesest.

Väiksena meeldis mulle uute inimestega kohtuda ning siiani pakub mulle huvi erinevates valdkondades tegelevate inimestega mõtteid põrgatada, et inimesena areneda. Ma olen uudishimulik ja püüdlik ning soovin pidevalt end täiendada ja inimesena kasvada. Juba lasteaias olin ma aktiivne laps ja tahtsin olla tegevuste keskel.

Gümnasistina olen jätkanud kiiret eluviisi ja lihtsalt olemist leiab minu kalendrist vähe. Ma tunnen, et pidev liikumine, õppimine ja töötamine eri suundades on andnud mulle laia silmaringi ning oskuse väärtustada ennast ja teisi minu ümber. Ma väärtustan ka väga puhkamist ja akude laadimist, et pärast veel edukamalt edasi purjetada. Ma teen vigu ning õpin neist, sest katsetamine õpetab kannatlikkust ja annab uusi vaatenurki. Ma hoian enda sees oleva väikese Marii, kes soovib maailma avastada, rõõmsalt väljakutseid lahendada ja lähedastega koos aega veeta, alati lähedal.

Ma hoian enda sees oleva väikese Marii, kes soovib maailma avastada, rõõmsalt väljakutseid lahendada ja lähedastega koos aega veeta, alati lähedal.

Lapse õiguste saadikuks olemine on andnud mulle väga palju erinevaid võimalusi ning alati oli suur tahe erinevates projektides osaleda ja üritustel esineda. Elu aga ei ole sirgjooneline ning vahepeal tuleb teha valikuid, mis võivad olla keerulised, kuid vajalikud, et edasi liikuda. Seepärast otsustasin ühel aastal mitmeks kuuks võtta saadikute tegemistest pausi, et keskenduda enda vaimsele tervisele ja koolile. Ma teadsin, et see on vajalik samm, kuid loobuda tol hetkel määramata ajaks millestki, mis pani silmad särama ja südame elevusest põksuma, oli raske. Jagada oma aega kooli, kodu, sõprade, hobide ja saadikute vahel on siiani vahepeal suur väljakutse, sest kõik, mida me saadikutega teeme, on läbimõeldud ja ette valmistatud.

Kui minult lasteaia lõpetades küsiti, kelleks ma saada soovin, vastasin ma, et kunstnikuks. Lasteaias joonistasin ma palju ja eks sellepärast ka selline vastus. Kuigi enam ma värvipliiatseid eriti tihti käes ei hoia, siis loomingulisus pole minu seest kuhugi kadunud. Väljund on kõigest muutunud ja minu kunstiteosed on nüüd hoopis luuletused. Veel ei ole ma kindlat otsust langetanud, mida ma pärast gümnaasiumi õppima lähen, kuid soovin, et see oleks seotud noorte, eneseväljenduse või inimeste toetamisega.

Minu suurimateks eeskujudeks on mulle minu ema ja vend. Ema on õpetanud mulle, et ükskõik kui raske ka poleks, tuleb alati proovida natuke veel pingutada. Koos lähedaste abi ja toega on võimalik ka kõige hirmutavama probleemi lahendamine. Tema südikus, rõõmsameelsus ja soov alati aidata on imetlusväärsed. Ka minu vend on inimene, kelle suur süda ja realistlik mõtlemine on mulle eeskujuks. Tema mõistmise, hoolivuse ja julguse soovin endaga igas olukorras kaasas hoida. Ma ei saa mainimata jätta ka Triinut, saadikute koordinaatorit, sest kui ma viis aastat tagasi temaga kohtusin, mõtlesin ma, et tahaksin olla rohkem Triinu moodi – südamlik, hingega juures ja austusväärse tööeetikaga. Kõikides inimestes on midagi, mida eeskujuks võtta, sest iga isik on unikaalne ja pakub uusi eluperspektiive.

Ma olen siiralt tänulik, et mulle on antud võimalus kasvada omas tempos ning areneda iga päeva, kuu ja aastaga. Olen alati tundnud end koordinaatori poolt kuulatuna, kui olen lapse õiguste saadikuna oma mõtteid jaganud. Ma olen väga tänulik, et sain laste raporti koostamise juures olla ja seda haridusministrile tutvustada ning samuti rahvusvahelistel üritustel Eestit ja Eesti noori esindada. Suhelda teiste aktiivsete Euroopa noortega on täiesti teistmoodi kogemus.

Saadikuks olemine on muutnud mind julgemaks ja teadlikumaks.