6.–10. juulil osalesid meie lapse õiguste saadikud Laura Elsa Nacke, Tuule Pihol, Matthias Kalja ja Heleri Treit koos mentori Marii Eleen Mõtsniku, laste- ja noortevaldkonna koordinaatori Triin Sooääre ning programmi „Kiusamisest vabaks!“ koordinaatori Kerli Aasaga Erasmus+ noortevahetusel „The Sound of Society“ Horvaatias Orahovicas. Projekti korraldas Horvaatia organisatsioon Dkolektiv koostöös Kreeka partneritega.

Noortevahetuse keskmes oli küsimus, kuidas märgata ühiskondlikke väljakutseid, mõista nende mõju ning kujundada noortes oskusi ja julgust nende lahendamiseks. Lisaks sisukatele õpitubadele pakkus rahvusvaheline projekt võimalust õppida üksteise kogemustest, tutvuda erinevate kultuuridega ning arendada koostööoskusi.

Noortevahetuse jooksul kasutati mitmeid aktiivõppe meetodeid ja praktilisi tegevusi, mida saab edukalt rakendada ka noorsootöös, koolides ja noortegruppides. Järgnevalt on koondatud projekti jooksul enim kõnetanud metoodikad ja head praktikad.

Tugeva grupidünaamika alustalad

Rahvusvahelise noortevahetuse puhul on oluline luua juba esimestel päevadel usalduslik õhkkond ja ühtne grupp. Seetõttu keskendus esimene päev ühise arusaama kujundamisele sotsiaalsetest väljakutsetest ning iga inimese rollile oma kogukonnas. Selleks kasutati erinevaid tutvumis- ja koostöötegevusi.

Häid näiteid esimese päeva tegevustest, mis aitavad „jääd sulatada“ ning kujundada ühtsustunnet:

Erasmus+ võimaluste tutvustamine. Erasmus+ võimaluste tutvustamise eesmärk on aidata osalejatel mõtestada projektis osalemise eesmärke ning Erasmus+ programmi Euroopa mõõdet. Selleks valmistatakse ette väited (näiteks: „Olen varem osalenud mõnel noortevahetusel“ või „Tean YouthPassi olemasolust“). Kui osaleja nõustub väitega, liigub ta paremale poole, kui ei nõustu, siis vasakule. Seejärel jagavad kolm kõige kogenumat osalejat väiksemates ringides oma kogemusi ning vastavad noortel tekkinud küsimustele. Noorelt noorele kogemusvahetus saab sel viisil hea alguse ning osalejad teavad, kelle poole saavad edaspidi küsimustega pöörduda.

Vastutustiimid. Tiimide loomine annab osalejatele võimaluse panustada programmi tegevustesse ning soodustab mitmekülgset suhtlemist. Meie puhul toimisid hästi meedia- (fotode ja videote tegemine), energiamängude ning sündmuste korraldamise tiimid. Tiimide moodustamiseks pidid osalejad esmalt end sõnatult vanuselisse järjekorda seadma. Esimesena said tiimi valida noorimad ning igas tiimis oli võrdne arv kohti.

Personaalsed ümbrikud. Iga osaleja saab nimelise ümbriku, kuhu saab kogu projekti jooksul jätta kirju. Ümbrikud avatakse viimasel päeval pärast tagasisideringi.

Salasõber. Iga osaleja tõmbab loosiga endale salasõbra. Tema ülesanne on hoida enda teada, kelle salasõbraks ta on, ning toetada seda inimest kogu projekti vältel erilise tähelepanelikkusega. Esimeseks ülesandeks oli kirjutada salasõbrale haiku tema ümbrikusse. See aitab ühtlasi vältida olukorda, kus keegi jääb näiteks kirjadeta.

„Mission impossible“. Kogu noortevahetuse grupil on piiratud aeg lahendada 11 ülesannet, mis eeldavad head ajaplaneerimist, oskuslikku ülesannete jagamist ja omavahelist suhtlemist. Iga lahendatud ülesande kohta tuleb saata fototõestus. Ülesanded võivad olla näiteks ühispildi tegemine erinevates asukohtades, linna tutvustava video filmimine neljas keeles, turistidele postri koostamine, erinevat värvi autode jäädvustamine ja laulmine erinevates emakeeltes.

Sotsiaalsete väljakutsete mõtestamine aktiivõppe abil

Sotsiaalsete väljakutsete lahendamiseks on oluline esmalt mõista nende mõju inimestele ja kogukondadele. Selleks kasutati aktiivõppe meetodeid, mis andsid noortele inspiratsiooni ja praktilisi ideid, mida saab rakendada ka oma noortekogudes või õpilasesindustes maailmahariduslikel eesmärkidel. Dkolektivi koolitaja Ivana juhtis tegevusi, mis keskendusid meid ümbritsevate sotsiaalsete väljakutsete mõtestamisele, ning Bruno aitas avada kogukondlikke vaatenurki.

Mentimetri abil kaardistada grupi teadlikkus. Vastused kuvatakse projektoriga seinale ning nende põhjal saab alustada arutelu. Küsimused võivad olla näiteks: „Mis tuleb sulle esimesena meelde, kui kuuled sõnu „sotsiaalsed väljakutsed“?“ ning jätkuküsimusena: „Milline konkreetne olukord sulle sellega seostub?“

Personaalne või sotsiaalne probleem? Iga osaleja saab kaks kaarti – ühel on kujutatud üks inimene, teisel mitu inimest. Erinevate olukordade ettelugemisel annavad osalejad vastava kaardi tõstmisega märku, kas nende hinnangul on tegemist isikliku või sotsiaalse probleemiga. Seejärel arutletakse, millest võivad tuleneda erinevad tõlgendused, sest ühtki vale vastust ei ole. Näiteks: laps soovib osaleda tasuta kogukonnaüritusel, kuid perekonna majandusliku olukorra tõttu ei ole võimalik osta bussipiletit.

Akvaariumiarutelu. Moodustatakse kaks ringi, kus näod on suunatud ringi keskosa poole. Sisemises ringis on neli kohta, välimises ülejäänud grupp. Esitatakse erinevaid väiteid, mille üle sisemises ringis arutletakse. Kui keegi välimisest ringist soovib aruteluga liituda, puudutab ta ühe sisemises ringis olija õlga ning vahetab temaga koha.

Privileegide jalutuskäik. Iga osaleja saab erineva rolli koos kirjeldusega ning paar minutit aega selle inimese igapäevaelu mõtestamiseks. Seejärel rivistuvad kõik samale joonele. Erinevate väidete ettelugemisel astuvad osalejad sammu edasi, kui väide nende rolli kohta kehtib. Kui väide ei kehti või puudub selle kohta teadmine, jäävad nad oma kohale. Harjutuse lõpuks joonistuvad välja erinevused inimeste võimalustes ühiskonnas. Seejärel leitakse paariline, kellel oli sama roll, ning täidetakse tööleht, kus kaardistatakse selle inimese võimaluste põhjused ja võimalikud lahendused. Näiteks võib rolliks olla 60-aastane pensionär, kes on hea tervise juures, elab oma kodus, osaleb aktiivselt kogukonnaelus ning kellel on tugev suhtlusvõrgustik. Väidetena võib kasutada näiteks seda, kas inimene saab osaleda kogukondlikel sündmustel, tal on finantsiline kindlustatus või vajadusel abi ühe telefonikõne kaugusel.

Põgenemistuba „Break the Cycle“. Osalejad jagatakse rühmadesse ning igale rühmale antakse juhtum, mida tuleb ühiselt lahendada. Iga ülesande lahendamise järel tuleb mängujuhile selgitada oma vastust ning õige lahenduse korral saadakse järgmine ümbrik. Ülesanded eeldavad koostööd, tähelepanelikkust ja arusaamist ühiskonna toimimisest, sest vajalikku infot tuleb leida näiteks toidukataloogidest, bussipiletitelt ja juhtumikirjeldustest. Meie põgenemistuba keskendus sellele, kuidas parandada üksikvanema ligipääsu kogukonnakeskuse abile ja tegevustele.

Kogukonna loominguline galerii. Erinevate kogukondadega tutvumiseks jagunevad osalejad tiimidesse ning kujutavad ühisele plakatile nende paikade peamised väljakutsed. Viis tiimi keskendusid erinevatele kogukondadele – peatänavale, väikeasulale, külale, valjule naabruskonnale ja linnale. Valminud plakatid paigutatakse seinale ning osalejad saavad nendega tutvuda justkui kunstigaleriis. Iga plakati juures tutvustab vähemalt üks tiimiliige oma tööd ja arendab sel teemal arutelu. Seejärel valmistatakse samadel teemadel lühikesed teatritükid, et anda sõnum edasi loomingulise eneseväljenduse kaudu.

Lahendused sotsiaalsetele väljakutsetele

Kui osalejad olid erinevate tegevuste kaudu saanud ülevaate sotsiaalsetest väljakutsetest ja nende mõjust, keskenduti järgmise sammuna lahenduste loomisele. Eesmärk oli, et noored oleksid noortevahetuse lõppedes valmis saadud teadmisi oma kogukondades rakendama. Huvikaitset tutvustas Dkolektivi koolitaja Nikica ning kampaaniate kavandamist Lucija. Koolitustel rõhutati, et heade ideede kõrval on oluline ka läbimõeldud tegutsemine, et sõnum jõuaks õigete inimesteni ja looks soovitud mõju.

Väljakutsete lahendamise ABC

Huvikaitse kui tööriist muutuste loomiseks. Selleks võib kasutada näiteks kohtumisi poliitikutega, kampaaniaid või kogukondlikke arutelusid. Iga huvikaitseline algatus ei pea tingimata soovitud tulemuseni jõudma – oluline on ka protsess ja selle käigus saadud kogemus.

4Q (Questions) reegel. Enne lahenduste kavandamist vastata neljale küsimusele:

• Mis on probleem?
• Keda see mõjutab?
• Kellel on võimalus seda muuta?
• Mida me täpselt küsime?

Huvikaitseliste kampaaniate näiteid:

Väiksem: sotsiaalmeedias sõnumite levitamine.
Keskmine: kogukondlikud algatused, nt kodukohas haridusasutuste seintel oleva vihakõnet sisaldava grafiti ülekatmine professionaalse tänavakunstniku ja laste koostöös. Teise näitena võib tuua Osijekis paar aastat tagasi 8. märtsi puhul toimunud aktsiooni, mille käigus pöörati tähelepanu naiste nimelistele tänavatele.
Suur: noorte valimisea tõstmise kampaania „My Voice, My Choice“.

Kiri otsustajale. Tiimidele esitatakse noorte kirjeldatud probleemid, mis on seotud nt vaimse tervise, noortele mõeldud kohtade vähesusega linnaruumis, huvitegevuse kalliduse või noortele suunatud sündmuste vähese kommunikatsiooniga. Seejärel koostatakse kirjad neile, kes saaksid reaalselt olukorda mõjutada. Tekst koostatakse vastavalt 4Q reeglile.

Sotsiaalmeedia kampaania kavandamine. Kampaaniat planeerides pöörata tähelepanu sellele, et tegevustel oleks selge ajakava ning läbimõeldud plaan, kuidas inimesi kampaaniaga liituma kutsuda. Edukast kampaaniast teavad ka need, kes muidu sarnast sisu sotsiaalmeedias ei tarbi. Abivahenditena saab kasutada 4Q reeglit ja SWOT-analüüsi.

Struktuurne lõuend. Noored saavad jätkutegevusi planeerida koos ajakavaga, et neil oleks võimalus saadud teadmisi kasulikult oma kogukondades rakendada. Lisaks on rahvusvahelistel kohtumistel eelis saada tagasisidet – kui lõuendid täidetud, koostada esialgne visuaal või poster. Esitluse järgselt saavad kõik lisada tahvlile mõtteid, mis on idee juures hästi või vajaks veel arendamist.