Täpselt neli aastat tagasi seisis üks 14-aastane tüdruk Brüsselis Euroopa Liidu ametnike ja poliitikakujundajate ees ning palus neil end kuulda võtta. See tüdruk oli raskustes ja vajas vaimse tervise tuge. Ta oli näinud, kuidas tema vanemad tegid kõik endast oleneva, et pakkuda talle abi, mida ta nii hädasti vajas. Ta teadis, et midagi peab muutuma, et temasugused lapsed saaksid vajalikku abi viivitamata ja kõhklusteta, sõltumata oma sissetulekust või taustast.

Pärast kõnet tunnustasid teda needsamad ametnikud, öeldes:

„Sinu kõne oli väga mõjus.“

Kas ikka oli?

See sama tüdruk – nüüd juba neli aastat vanemana – seisab täna taas teie ees. Ta on küll oma isiklikest raskustest üle saanud, kuid peab endiselt kõnet samal teemal.

Probleem ei olnud selles, et mu kõne poleks olnud piisavalt mõjus. Probleem oli hoopis otsustajates, kes kuulasid, kuid ei tegutsenud. Tänaseni näen ja kuulen pidevalt lastest, kes ei ole saanud vajalikku abi ning on pidanud selle hooletuse tagajärgede all kannatama. Laste vaimse tervise halvenemine on olnud tõsine probleem juba pikka aega, kuid Euroopa Liidus ei ole endiselt tehtud piisavalt sisulisi muutusi. Noored võitlevad vaimse tervise muredega kõigis liikmesriikides ning kvaliteetset abi on endiselt väga raske saada, kui puudub võimalus maksta suuri summasid erakliinikule. Sageli katab kindlustus sellise „kõrgetasemelise“ abi alles siis, kui inimene kujutab ohtu iseendale või teistele.

See ei ole probleem, millega liikmesriigid peaksid tegelema üksnes siis, kui selleks aega leiavad. See on äratuskell kogu Euroopa Liidule, et hakata oma noorte eest päriselt seisma. Miks peaksime tegelema tagajärgedega, mis tekivad siis, kui jätame lastele vajaliku abi pakkumata, kui saaksime sekkuda varakult ning ennetada seda, et vaimse tervise raskused muutuvad laste jaoks eluohtlikuks?

Usun, et enamik teist on selle probleemiga juba kursis ning teavad vähemalt üldjoontes, mida oleks vaja teha, et seda lahendada. Seetõttu peate just teie – jah, teie – tegutsema. Mitte ainult selles küsimuses, vaid ka kõigi nende teostatavate ettepanekute ja probleemidega, mille noored on usaldanud teile lahendada.

Pelgalt ärakuulamisest ei piisa, et rääkida laste osalusest. Me peame lõpuks nägema tegusid, mitte üksnes tühje sõnu ja täitmata lubadusi.

Nii nagu see sama tüdruk ütles neli aastat tagasi:

„On aeg muutusteks, sest meie, lapsed, oleme tulevik.“