Tuule Pihol
Lastekaitse Liidu lapse õiguste saadik 2022–2026
Minu saadikuteekond sai alguse 2022. aasta veebruaris, kui kandideerisin koolile saadetud infokirja kaudu. Kohe esimesel päeval pärast saadikuks saamist läksin Tallinna TV-sse rääkima sellest, kuidas muuta laste koolitee ohutumaks. Stuudiointervjuul oli lisaks minule ka Märt Sults, toonane Tallinna Kunstikooli direktor. See video on endiselt üleval ning seda vaadates tekkis mul täielik nostalgialaine – mul polnud tol hetkel õrna aimugi, kui oluliseks osaks minu elust saab noorte ja laste hääle esindamine.
Need viis aastat saadikuna on kasvatanud mind täpselt selliseks inimeseks, kes ma olla tahan. Saadikute tegevused on mind proovile pannud ja kasvatanud ning mis kõige olulisem – inspireerinud enda kallal töötama. Usun, et ka teiste arvamust on lihtsam esindada, kui oled iseenda seisukohtades kindel.
Juba koolis ja lasteaias võtsin tihti juhirolli. Oma haridusteed alustasin kodu lähedal Kalamaja Põhikoolis, kus tekkis väga tugev kogukonnatunne. Viimased kaks aastat juhtisin kooli õpilasesindust ning algatasin koolielus traditsioone, nagu spordinädal ja taaskasutusriiete laat. Samuti sai Kalamaja Põhikool minu juhtimisel Tallinna Loomaaias surikaatide vaderiks.
Kõik need kogemused on mulle midagi õpetanud. Tänu sellele, et sain turvalises keskkonnas oma piire kombata ja päriselt üritusi ellu viia, tunnen, et olen nüüd teadlikum õppija ning kannatlikum oma kogemuste edasiandja.
Gümnaasiumiõpilasena olen tõepoolest saanud kõik oma oskused ja arusaamad proovile panna. Usun, et minu gümnaasiumiteekond on päris eriline. Pärast Kalamaja Põhikooli lõpetamist õppisin kaks aastat Vanalinna Hariduskolleegiumi prantsuse keele klassis. VHK jääb alati mu südames olulisele kohale. Selle kooli atmosfääri on pea võimatu kirjeldada kellelegi, kes pole seal kunagi käinud. Ka haridustase on kõrge ning teist nii kultuurset kooli annab tikutulega otsida.
Praegu õpin aga Indias Maharashtra osariigis Mahindra United World College’is. Kuigi olen alles selle teekonna alguses, tean juba, et see kogemus on midagi elumuutvat. MUWCI on osa rahvusvahelisest koolide võrgustikust, mille koolid lähtuvad õpetamisel samadest alusväärtustest ning seovad need IB õppekavaga. Lähemalt saab minu tegemistest Indias lugeda mu blogist: https://substack.com/@tuulepihol.
Ma naudin kiiret eluviisi. Mulle meeldib olla tegevuste keskel ja end inimestega ümbritseda. Tunnen, et see kool on täpselt minu jaoks. Õppida ühes klassiruumis koos inimestega üle kogu maailma on suur privileeg. Perspektiivide ja kogemuste paljusus sunnib igaüht oma mugavustsoonist välja tulema, et üksteist mõista ja konsensuseni jõuda.
Elada kaks aastat oma perest ja kodust eemal ei ole lihtne. Minu arvates on aga veel keerulisem leida oma identiteet riigis, millest tean vaid kübekest, ning koolis, kus ma ei tundnud alguses mitte kedagi. Aga ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu.
Ka saadikute tegevustes on olnud minu jaoks väljakutseid. Usun, et ilma nendeta ei oleks see mind aga niivõrd paelunud. Koosolekuid ja kohtumisi võib olla äärmiselt keeruline kokku leppida, kui igaüks meist on tohutult aktiivne nii oma koolis kui ka väljaspool seda. Rahvusvahelistest projektidest rääkimata.
Kõige olulisem on aga koos läbi mõtestada, mis on see ühine eesmärk, mille nimel tegutseme. Kui see on paigas, sujub ka koostöö paremini. Kõige suurem väljakutse on minu arvates olnud hoopis võtta puhkust millestki, mis mind niivõrd köidab. On olnud palju unetuid öid, mil olen töötanud projektide kallal, mis on minu jaoks olulised. Seetõttu olen tohutult tänulik, et meie koordinaator Triin (Lastekaitse Liidu laste- ja noortevaldkonna koordinaator Triin Sooäär – toim) rõhutab alati ka endale aja võtmise ja puhkamise tähtsust. Isegi paarist rahulikust sisse- ja väljahingamisest on tihti suur kasu. Tänu saadikuks olemise kogemusele tean nüüd paremini, millised on minu piirid ning kuidas vältida täielikku läbipõlemist.
Lapsepõlves tahtsin saada presidendiks. Praegu aga ei oska ma oma tuleviku kohta midagi kindlat öelda. Tean ainult, et tahan teha tööd, mis ei ole minu jaoks kohustus, vaid võimalus ennast iga päev arendada. Maailmas on palju ameteid, kus selline võimalus olemas on. Palju oleneb ka sellest, kuidas asjad enda jaoks läbi mõtestada.
Tahaksin pidada ametit, kus saan teistega jagada seda, kuidas mina maailma kogen ja mida asjadest arvan. See võib tähendada nii poliitikukarjääri, MTÜ juhtimist kui ka filmirežissööri tööd. Usun, et elu juhatab mind selles osas täpselt õigele teele. Tean ka, et kui mulle kusagil ei meeldi, saan peaaegu alati elukutset vahetada. Olen tänulik, et elan riigis, kus saan ise valida, millist ametit pidada.
Läbi elu on mulle suurimateks eeskujudeks olnud inimesed, kellega olen valinud end ümbritseda. Minu arvates on igal inimesel meile midagi õpetada. See on igaühe enda valik, kas näha kelleski head või halba. Ma ei suuda valida üht suurimat eeskuju, sest nagu kõigil, muutuvad ka minu väärtused ja prioriteedid ajas. Seetõttu on kedagi kindlat keeruline esile tõsta.
Minu meelest muudab inimese tõeliseks maailmamuutjaks tema missioonitunnetus. See ei ole kindlasti kõigil ühesugune, kuid kui igaüks püüdleb oma unistuste poole ning teeb seejuures iga päev midagi ka iseenda jaoks, on see juba suur asi.
Saadikute võrgustik ja inimesed, kellega olen selle kaudu kokku puutunud, on mind väga palju inspireerinud. Olen selle keskkonna eest tohutult tänulik. Just selles võrgustikus olen saanud noore inimesena kujundada oma väärtusi ja hoiakuid. Erinevate projektide kaudu olen saanud kohtuda inimestega üle kogu maailma, kuid minu jaoks on veelgi olulisem olnud võimalus teha koostööd noortega üle kogu Eesti.
Kõigist neist kogemustest on minuga kaasa tulnud kolm olulist õppetundi, mida tahan ka tulevikus endaga kaasas kanda:
1. Alusta probleemidest, mida saad ise muuta
Tänapäeva globaliseeruvas maailmas kipume vahel väärtustama rahvusvahelist koostööd rohkem kui oma kodumaal toimuvat. Saadikute võrgustik õpetas mulle, et muutus ei pea alati algama kusagilt kaugelt – kõigepealt tasub tegeleda probleemidega, mida saad ise kohe mõjutada. Kui tahame näiteks Eestis tugevat lastekaitsesüsteemi, peame kõigepealt julgema oma süsteemi katsetada, vigu märgata ja neid parandada.
2. Õpi teistelt ja jaga oma kogemusi
Rahvusvaheline koostöö on samal ajal äärmiselt oluline. Erinevate projektide kaudu olen saanud kokku puutuda noorte ja teiste inimestega väga erinevatest riikidest ning õppida nende kogemustest. Aga ka meie endi kogemused on väärtuslikud: kui oleme Eestis mõnele probleemile lahenduse leidnud, saame seda jagada ka teistega.
Praegu, kui õpin iga päev koos paljude erinevate rahvuste ja kultuuride esindajatega, saan selle koostöö väärtusest eriti hästi aru.
3. Tule uute teadmistega tagasi oma juurte juurde
Minu jaoks ei tähenda rahvusvaheline koostöö seda, et peame oma kodused probleemid unustama. Vastupidi – rahvusvahelistest kogemustest saadud teadmised võiksid aidata meil oma kogukonnas paremini tegutseda.
Saadikute võrgustik on mulle õpetanud, et esmalt tuleb tegeleda sellega, mida saad ise muuta, seejärel luua enda ümber tugev meeskond ning alles siis võtta ette järgmine, suurem väljakutse. Uute kogemuste ja teadmistega tasub alati oma juurte juurde tagasi tulla.
Kõik need õppetunnid on mõjutanud seda, kes ma olen täna. Olen saadikuna veedetud aja eest tõesti tänulik. See on olnud üks äge teekond!
