Doris Kareva: "Luule on võimas salakeel, mille abil sõnumeid saada ja saata"

Üks kaasaja tunnustatuim armastuslüürik Doris Kareva tunneb lisaks ka nii nüüdisaegsete kui vanemate Eesti luuletajate hingeelu ning loomingut justkui oma viit sõrme. Kaks aastat tagasi koostas just tema Eesti sünnipäeva puhul luulekogumiku “Eesti tunne”. Ehk teab tema vastust küsimusele, mis värvi on armastus…

Mis Teid inspireerib ja sütitab?

Uued seosed, tuttava ja tundmatu ühendus – nagu see ilmub looduses, kunstis, toidus, unenägudes, inimestes.

Kuidas defineerida kunsti?

Kunst on inimpäritolu looduselamus – vaimustav avastus, mis võtab vaikseks.

Mida peate ilusaks?

Kokkukõla, harmooniat, usaldust.

Mis see armastus siis on?

Minu meelest lõpmatus, millest igaüks elu jooksul avastab mõne osa. Nagu tuntud mõistuloos pimedatest, kes püüdsid kirjeldada elevanti. Üks võimalus seda kujutleda on nähtamatu ürgvõbelusena, mis hoiab maailma koos.

Kui luule ei tule tuulest, millest see tuleb?

Aga kust me teame, et ei tule tuulest? Ehk on see lihtsalt üks isemoodi tuul?

Milline on Teie Eesti?

Karge, kirgas, karm ja puhas.

Kuidas kirjutada head luuletust?

Head luuletust ei saa välja mõelda või ligi meelitada. Aga ta tuleb ära tunda, üles kirjutada ja enne maailma saatmist temaga mõnd aega koos elada, et teda mõistma hakata.

Kuidas on luule aastatega, sajanditega muutunud? Kas üldse on?

Vormid muutuvad, ja kuna sisu peegeldab üha muutuvat maailma, ei jää seegi samaks.

Luule juur aga tundub igavesena, just nagu inimloomus.

Mida julgustavat ütleksite tänapäeva luulehuvilistele lastele?

Luule on võimas salakeel, mille abil sõnumeid saada ja saata. Mille kaudu tunneb ära lähishinge. Ja mis annab jõudu siis, kui mitte midagi muud ei ole.

Kes on luule tulevik? Kas tulevikuluule võibki olla räpp?

Võib, ja mitte ainult. Luule – ja kunst üldse – on lakkamatult tulvav tulevik, kogu aeg justkui kestev ja ometi iga hetk üllatav.

Kuidas Teie arvates omalooming elusid päästab?

Elu ongi omalooming ehk eneseloomine käepäraste vahendite ja võimalustega. Selle teadvustamine, sellele pühendumine annab jõu ja julguse – kuni vallandub puhas rõõm, meeleülendus, vabaduse tunne. Selles ongi pääs.