Keeruline on kirjutada nii lastele kui ka täiskasvanutele. Eriti keeruline on kirjutada lasteraamatuid, mille lugemist naudiksid vähemalt sama palju ka täiskasvanud. Andrus Kivirähk on just selline kirjanik, kelle raamatud köidavad kõiki, sõltumata vanusest ja soost.
Loomisest ja loomingust teab Kivirähk rääkida nii mõndagi.
Mis Teid inspireerib?
Kõik, millega ma elus kokku puutun. See võib olla mõni inimene, mõni juhtum, mõni loetud raamat, nähtud film, kuuldud lugu.
Inspiratsioon on nagu sääsk, mis lendab ise su juurde.
Otsida on teda keeruline, mõte peab ise tööle hakkama ja korraga on sul silme ees pilt tulevasest raamatust või näidendist.
Mida teha, kui on nii-öelda loomekriis?
Lihtsalt oodata, kuni see mööda läheb. Ega iga hinna eest kirjutada pole ju tarvis, kirjanik pole pagar, kes peab iga päev leiba küpsetama, muidu jäävad inimesed nälga. Keegi ei vaja halbu raamatuid, mis on kusagilt pealuust vägisi välja pigistatud. Tuleb oodata, kuni sind külastavad jälle head ideed ja kirjutada ainult siis, kui sa sellest tööst rõõmu tunned.
Mis on ilus?
Seda on raske seletada ja sama raske kirjeldada. Isegi pildistada on ilu keeruline: kes on üritanud näiteks jäädvustada hingematvalt kaunist vaadet või maastikku, see teab, millest ma räägin. On selline kena väljend: nii ilus, et silm puhkab ta peal. Minu meelest päris täpne. Kui miski on ilus, siis lihtsalt unustad end vaatama.
Silm võtab istet, puhkab ja muudkui imetleb.
Kuidas sünnivad raamatutegelased?
Raamatutegelased sünnivad koos raamatuga, umbes nii nagu herned sünnivad hernekaunas.
Kuidas defineerida kunsti?
Seda ma küll ei oska öelda. Ja milleks üldse peab kõiki asju defineerima? Ei pea ju olema ornitoloog, et imetleda linnulaulu. Mina ei suuda kunagi ära tunda, millise linnu laulu ma parajasti kuulen, kägu ja vares välja arvata, aga ilus on ikka. Ja kunstiga on sama lugu. Kui sulle miski meeldib, mis mõtet on siis hakata aru pidama, kas see ikka on kunst?
Mida meeles pidada hea kirjatüki kirjutamisel?
Ega keegi ju ei hakka kirjutama meelega halvasti, kõik üritavad ikka kirjutada võimalikult hästi. Paraku on maailmas vähe tõeliselt head kirjandust ja kohutavates kogustes keskpärast ja halba kraami. Nii et kui oleks mingi nipp hästi kirjutamiseks, mingi retsept, siis kasutaksid ju seda kõik. Aga ei ole. Tuleb lihtsalt püüda – ja loota, et õnnestub.
Ja eks kirjutamisega on paraku ka nii nagu laulmisega – mõni peab viisi, mõni mitte.
Midagi pole parata.
Kumb on tähtsam: detailid või üldpilt?
Mõlemad on tähtsad. Ainult üldpilt on igav, see on nagu tühi teatrilava, kus võivad olla küll imelised dekoratsioonid, aga seal ei juhtu midagi. Oluline on, et lavale ilmuksid näitlejad – ehk siis detailid. Aga samas, kui on olemas ainult detailid, siis jääb lugu ise arusaamatuks, see on siis nagu kolikamber, kus iseenesest põnevad asjad läbisegi hunnikus vedelevad.
Kuidas jõudsite raamatute kirjutamiseni? Kas selline unistus oli juba väiksest saati?
Eks ikka. Ma lugesin lapsena väga palju, loen siiani. Ja ilmselt on nii, et kes noorena palju loeb, see soovib varem või hiljem ka ise kirjutada. Umbes samamoodi nagu need, kes kuulavad palju muusikat, kipuvad millalgi ise samuti bändi tegema.
Kuidas sahtlipõhja kirjutatud raamatualged lõpuks päris raamatuks kokku panna?
Mul ei ole sahtlipõhjas raamatualgeid, ma üritan ikka kõik tööd lõpuni teha ja mitte midagi pooleli jätta. Aga kui tõesti mingi kirjatöö pooleli on jäänud, sest huvi on kadunud ja mõtteid pole, siis vahest polegi tarvis seda iga hinna eest edasi pusida. Pigem üritada midagi sootuks uut.
Aga muidugi peab ütlema ka seda, et kirjanikutöö on samuti töö, nagu iga teinegi, ja see nõuab kannatlikkust ja püsivust.
Tihti tuleb end arvuti taha sundida, et kirjutada valmis selle päeva norm, ega muidu ükski raamat ega näidend valmis ei saa. Kui ei suuda ennast iga päev vähemalt mõneks tunniks tööle sundida, siis jäävadki su mõtted ainult raaamtualgeteks sahtli põhjas.
Mis on kõige ilusam asi omaloomingu juures?
Eks ikka see, kui sa näed, et sinu töö teistele inimestele korda läheb ja et nad saavad rõõmu sinu loodud maailmadest. Kui sind tullakse tänama. Selle üle on alati hirmus hea meel.
Kuidas Teie arvates omalooming elusid päästab?
Kas ta just elusid päästab, aga ta võib teha inimeste elud rõõmsamaks ja rikkamaks.
Küsimusi küsis Kärg Valner
Loomepesa toimetaja
Märka Last noortetoimetus
Fotod: elk.ee
✎ Vaata ka teiste autorite soovitusi
2