Kust ja kuidas see teekond algas?

Aasta oli siis 2015, kui ma koos oma klassiõe ja hea sõbranna Triinuga nuputasime pingsalt, mida oma vaba ajaga peale hakata. Tundsime, et midagi on elust puudu – olime just aasta tagasi viinud läbi 8. klassi kohustusliku loovtööna heategevusprojekti Tartu Laste Turvakodus, kuid nüüd oli selle ettevõtmise asemel tulnud vaid üks tühi auk. Nii pidasime pidevalt ajurünnakuid, uurisime infot ning panime end proovile, et tulla välja mõne uue ja ägeda ideega.

Ja siis see äge idee tuligi…

Just. Ühel päeval märkasin enda sugulase postitust, kus ta kogus raha esimest tüüpi diabeeti põdeva lapse ravitarviku soetamiseks. Sel hetkel läks mul väike lambipirn justkui põlema – haarasin telefoni, et kohe Triinuga mõtteid genereerima hakata. Jõudsime lõpuks välja selleni, et soovime teha justkui “Lastelt lastele” algatust, mille eesmärgiks olekski aidata teistel peredel osta kalleid ravitarvikuid, kuna tol ajal maksid insuliinipumbad ligi 1300 eurot, kuigi igakuised kulutused süstalde jms näol olid juba samuti suured.

Millist lahendust te rahakogumisele nägite? 

Alustasime esmalt erinevate käsitööesemete kogumisega hobitegutsejatel ning müüsime saadud asju laatadel. Aja möödudes kogusime aina hoogu, kui meid hakati märkama ka meedia poolt – saime Hea Eeskuju laureaadi tiitli, olime Vabaühenduste Liidu Aasta hakkajad. Leidsime oma niššigi, hakkasime ise heegeldama ja teistelt koguma öökullidest võtmehoidjaid, mis said meie ikooniks.

Kaua see heategevusprojekt kokkuvõttes teie jaoks kestis?

Kokku tegutsesime kolm aastat, mille jooksul jõudsime kindla süsteemini – kogusime öökulle nii käsitöö fännidelt kui ka koolidelt ning müüsime neid edasi nii eraisikutele laatadel kui ka firmade töötajate kingitusteks. Kogu meie tegevus kulmineerus ligi 100 000 euro saamisega, mis sisaldas endas ka 2016. aasta riigieelarvest eraldud 75 000 eurot. Nüüd on Eestis olukord jõudnud sinnamaani, kus insuliinipumba soetamine on alaealistele tasuta.

Mida see kogemus andis? 

Heategevusprojekti läbiviimine andis meile väga palju, saime ettevõtluskogemust nii turunduse, tooteprotsessi kui ka juhtimise näol. Samuti suure rahulolu oma tegevuste tulemustest ja läbi elatud emotsioonidest.

Süda kergelt puperdab. Käed natukene värisevad. Silmad lähevad kergelt märjaks. Ulatan lapsele suure värvilise ja pehme öökulli – ta võtab selle kätte, läheb kiirelt ema juurde ning läheb natuke aega mööda, ta viskab selle rõõmust üles õhku. Naeratan kergelt, kuigi südames kerkib suur soojustunne, mis katab kogu keha.

Seesama, ka loo alguses kirjeldatud olukord oli siis, kui andsime üle oma esimesed insuliinipumbad ning taolised emotsioonid olid alati üleval. Hetkel olen mina jätkanud üpriski samas valdkonnas, tegutsedes ettevõttes Changemakers, et aidata teistelgi samasugustel ettevõtlikel ja ambitsioonikatel noortel unistusi täita. Triin on valinud oma teekonnaks füsioteraapia valdkonna, kus aidata inimesi just tervise poolt.