“Sa ei mõista mind!” – lause, mida on kuulnud pea iga lapsevanem. Sellele võivad järgneda pisarad, karjumine või isegi sõnad, mida ükski laps ei tohiks oma vanematelt kunagi kuulda. Kahjuks on ägedad sõnelused, mille käigus öeldakse emotsiooni ajel mõtlematuid asju, paljude teismelistega perede igapäevane reaalsus.

Sageli saavad vaidlused alguse näiliselt tühistest eriarvamustest. Näiteks võib lapse pahameele vallandada olukord, kus ema on teda pildistanud ilma loata või isa on avanud lapse riidekapi luba küsimata. Kõrvalt vaadates võivad need tegevused tunduda süütud ja isegi tavalised, kuid lapse jaoks võivad need tähendada tema privaatsuse ja isikliku ruumi rikkumist. Teismelistele on nende isiklikud asjad väga olulised – isegi kui need on lihtsalt igapäevased esemed. Ka siis, kui vanemal tekib kahtlus, et laps võib midagi varjata, ei tohiks ta omavoliliselt uurida, mida laps oma sahtlites hoiab.

Noore inimese kõige väärtuslikum omand on tema enda keha. Kui laps ei tunne end mugavalt füüsilise kontakti osas, ei tohiks teda sundida kallistama sugulasi või tuttavaid, keda ta vaevu tunneb. Täiskasvanutele võib see tunduda tühise kapriisina, kuid tegelikult tuleks austada lapse piire ning mitte käsutada teda lihtsalt “viisakalt käituma”.

On loomulik, et alaealistel on soov kogeda, avastada ja proovida uusi asju. Siinkohal ei pea ma silmas ohtlikke aineid ega ebaseaduslikke tegevusi, vaid kogemusi, mis aitavad noorel kasvada, suhelda eakaaslastega ning leida oma tee. Näiteks võib laps unistada muusikakoolis õppimisest, et tulevikus tegeleda muusikaga. Kui vanemad sellesse tõsiselt ei suhtu ja arvavad, et laps peaks keskenduma ainult koolitööle, võivad nad tahtmatult lapse arengu ja eneseteostuse võimalusi piirata.

On nii rangemaid kui ka leebemaid vanemaid, mõlemal lähenemisel on oma tugevused ja nõrkused. Kuid sageli kardetakse, et kui anda lapsele liiga palju vabadust, võib ta nii-öelda valele teele sattuda.

Hirmu tõttu kipuvad mõned vanemad lapsi liialt kontrollima, mis võib aga viia selleni, et laps tunneb end nagu puuriloom – justkui tal puuduks isiklik vabadus ja usaldus.

On täiesti mõistetav, miks vanemad muretsevad ja soovivad hoida silma peal oma lapse tegemistel, kuid kõigel on piir. Et laps tunneks end turvaliselt ja hoituna, tuleb nendest piiridest avatult rääkida. Usalduslik ja aus suhtlus aitab hoida tugevat sidet, kus mõlemad pooled tunnevad end kuulatuna ja mõistetuna.

Lapsevanemad peaksid püüdma rohkem oma laste vaatenurka mõista ja arvestama nende tunnete ning vajadustega – just nii saavad nad vältida olukordi, kus peavad kuulma oma lapselt sõnu: „Sa ei mõista mind.“