Me eeldame, et lapsevanemad on oma lapse kasvatamise küsimustes kõige targemad asjatundjad ning nende kokkulepped on lapsele parim lahendus. Samas võivad peresuhted keeruliseks kujuneda – ollakse konfliktis, lahutatakse, kolitakse lahku, asutakse elama teise Eestimaa paika või välismaale. Praktika paraku näitab, et sellistes konfliktiolukordades kipub lapsevanematel lapse ühise kasvatamise tarkusest puudu jääma ja kokkulepped ei taha sündida. Vaja on kõrvalist professionaalset abi.

Eestimaalased on üsna kohtu usku – arvatakse, et kohtunik on see, kes peab vaidluse lahendama ja ütlema, kuidas vanemad peavad suhetes lapsega edasi elama ja toimetama. Õnneks on ka vanemaid, kes leiavad, et nad suudavad ise omavahel lapsega seotud küsimustes kokku leppida, miks peaks kohtunik neile ütlema, kuidas elada ja last kasvatada.

Seadusandjad üle maailma on kehtestanud erinevaid reegleid, kuidas vanemad peavad või saavad käituda ning kellelt nad millist abi saavad näiteks juhul kui konfliktid tekivad või kui lahkuminek on vältimatu. Need reeglid on sündinud erinevas kultuuritaustas ja riikide erinevate majanduslike võimaluste rüpes ning nende üks-ühele ülevõtmine ei ole mõistlik ega võimalik. Ka näidete toomine, et vaadake, kuidas need või teised laste kasvatamisega seotud küsimused on lahendatud selles või teises riigis, on sageli küsitav. Samas eeskuju tasub parimatest praktikatest ikka võtta ja Eestis on seda ka tehtud. Annan allpool põgusa ülevaate sellest, kuidas nn „perelepitus“ on Eesti õigusega korraldatud.

Mis on „perelepitus“?

Perelepituse sõna üle on pikalt vaieldud ja vähemalt need lepitusvaldkonna inimesed, kellega mina läbi käin (ja neid pole vähe), on leidnud, et sõna „perelepitus“ on eksitav. Ka lapsevanemad põlgavad „perelepituse“ sageli ära, sest kardavad, et lepitaja hakkab vanemaid lepitama ja neid uuesti kokku elama sobitama. Ei, seda ei tehta! Perelepitusteenus lapsevanemate omavahelise lepitamisega ei tegele ja vanemate isikliku tasandi suhteid ei „ravi“ – selleks on olemas vastavad teraapiad. Ei saa välistada, et lepitusseaduse alusel pakutakse turul ka vanemate omavahelise lepitamise teenust.

Riigi korraldatud perelepitusteenuse raames on kogu fookus suunatud sellele, et toetada vanemaid lahkumineku järel oma alaealise lapse edasises elukorralduses kokkuleppele jõudmisel, soodustada vanemate koostööd lapse kasvatamisel ning seeläbi tagada lapse huvide kaitse ja heaolu. Teenus on mõeldud lapsevanematele, kelle (ka lapse) elukoht on Eestis või kes on kohtu poolt teenusele suunatud. Seega on perelepituse teenusel osalejad lapsevanema rollis, kes peavad oma isikliku tasandi suhted ja vastastikused tunded kõrvale jätma. Kesksel kohal selles menetluses on lapse edasine elukorraldus ning lapse huvid. Eesmärk on jõuda kokkuleppele. Seetõttu pole tegemist lepitamisega (perelepitus ehk family conciliation)  vaid läbirääkimiste vahendamise protsessiga (perevahendus ehk family mediation). Terminite üle ei ole siinkohal kahjuks ruumi rohkem mõtiskleda – kindlasti on ka teistsuguseid seisukohti.

Kuna seadus ja eestikeelne kirjandus kasutab hetkel massiivselt terminit „perelepitus“ ja sellest tulenevaid termineid nagu „perelepitaja“, „perelepitusteenus“, „lepitusmenetlus“ jt, siis jätkan segaduse vältimiseks alljärgnevalt nende terminite kasutamist, teades, et tegemist on sisuliselt „perevahendaja“, „perevahendusteenusega“,  „vahendusmenetlusega“ jt. Ehk on „family mediation“ tähistamiseks eesti keeles vaja mingit uudissõna, mis ei eksitaks laia üldsust?

Lepitusseadus (LepS) versus riikliku perelepitusteenuse seadus (RPLS)

LepS kehtib läheneva 1. jaanuari seisuga juba 15 aastat ja reguleerib lepitusmenetlust tsiviilasjades ja lepitusmenetluse õiguslikke tagajärgi. Lepitusmenetlusega tsiviilasjas on tegu juhul, kui vaidlus tuleneb eraõigussuhtest ning on lahendatav maakohtus. Seega võimaldab LepS lepitamist väga laias ampluaas (ärivaidlused, töövaidlused, lepingutest tekkivad vaidlused jne). Lepitajaks võib LepS-i järgi lisaks vandeadvokaadile, notarile ning riigi või kohaliku omavalitsuse lepitusorganile olla ka füüsiline isik, kellele pooled on teinud ülesandeks lepitamise. Perelepitajaks päris „iga füüsiline isik“ ei sobi, riiklikuks perelepitajaks ammugi mitte.

LepS ei räägi poole sõnagagi perelepitusest, kuid parema õigusallika puudumisel on koolitatud perelepitajad, kes soovivad teenust osutada, võtnud LepS-i oma tegevuse aluseks. Tegelikult on nn eraperelepitus õiguslikult reguleerimata.

Samas on LepS käsitletav üldnormina nii lepitajatele kui ka vahendajatele ja seetõttu on ka RPLS-is kui perelepitust reguleerivas erinormis  mitmeid viiteid LepS-ile. Kõige olulisemad on just põhimõtted, mida LepS reguleerib 2. peatükis (lepitaja kohustused), aga ka LepS-i 3. peatükis (lepitusmenetluse käik): menetluse vabatahtlikkus, lepitaja/vahendaja sõltumatus ja erapooletus, menetluse konfidentsiaalsus, lepitaja/vahendaja selgitamis- ja dokumenteerimiskohustus, lepitaja/vahendaja vastutus. Lepitusmenetluse käik on lepitajatele oluline, samas RPLS-is on need küsimused reguleeritud LepS-ist veidi erinevalt. Midagi muud olulist LepS-ist perelepituse mõttes lepitajatel/vahendajatel võtta ei ole.

RPLS on hetkel ainus õigusallikas, erinorm, mis reguleerib perelepituse küsimusi, täpsemalt riiklikku perelepitusteenust. Riiklike perelepitajate läbiviidavale lepitusmenetlusele, menetlusele lepitusorganis (SKA), perelepitaja kohustustele ning vanemluskokkuleppe kinnitamisele, kehtivusele ja täidetavusele kohaldatakse lepitusseaduse sätteid, arvestades RPLS-is sätestatud erisusi.