Lastekaitse Liit kutsus lapse õiguste kuu tähistamiseks lapsi ja noori saatma oma mõtteid ja osalema loovkonkursil, mis tähistas ÜRO lapse õiguste konventsiooni 35. aastapäeva ning juhtis tähelepanu artiklile 12 – lapsel on õigus avaldada oma arvamust. Jagame lugejatega mõtteid, mille on kirja pannud erakooli “Intellekt” õpilane Ksenia.
Ksenia, 14.a
Erakool „Intellekt“
Kui ma oleksin täiskasvanu, püüaksin saada inimeseks, kes mõistab lapsi ja aitab neid rasketel hetkedel. Mulle tundub, et täiskasvanud unustavad tihti, kui keeruline on olla laps. Lapsepõlv ei ole ju ainult rõõm, vaid ka hirmud, kahtlused ja vead, millest mõnikord on raske rääkida. Ma tahaksin olla see, kellele võib usaldada, kes oskab kuulata ja ei mõista hukka.
Näiteks, kui ma oleksin ema ja minu laps rikuks reegleid või solvaks kedagi, küsiksin kõigepealt: „Miks sa nii tegid? Mis sundis sind seda tegema?“ Ma arvan, et on oluline mitte ainult selgitada, mis on hea ja mis halb, vaid ka mõista teo põhjuseid. Mõnikord teevad lapsed vigu hirmust, solvangust või arusaamatusest. Karistamise asemel püüaksin selgitada, kuidas olukorda parandada.
Kui ma oleksin õpetaja, püüaksin märgata iga õpilast, eriti neid, kellel on raske. Juhtub, et laps on kurb või tõmbub endasse, aga ei räägi sellest. Ma läheksin tema juurde ja püüaksin teada saada, mis juhtus. Võib-olla muretseb ta kodus toimuva pärast või on tal raskusi suhtlemisel kaaslastega. Ma aitaksin tal tunda end enesekindlamalt ja tugevamana.
Kui ma saaksin teada, et keegi lastest on koolis kiusamise ohver, sekkuksin kohe. Väga oluline on sellistes olukordades mitte jääda ükskõikseks. Ma räägiksin õpetajate ja teiste laste vanematega, korraldaksin kohtumise probleemi lahendamiseks. Samuti selgitaksin lapsele, et see, mis toimub, ei ole tema süü, ja näitaksin talle, et ta võib minu toele loota. Nagu kirjutas luuletaja Robert Roždestvenski, et inimesel on oluline teada, et ta ei ole üksi, vaid et tema seljataga on toetus ja eespool paistab päike.
Ma tahaksin olla ka selline täiskasvanu, kes oskab rääkida lastega keerulistest asjadest. Näiteks, kui laps kardab oma vigadest rääkida, selgitaksin talle, et eksimine on normaalne. Palju hullem on karta seda tunnistada. Ütleksin: „Sinu vead on osa sinu teekonnast. Peamine on see, et sa püüad neist õppida.“
Kui ma oleksin täiskasvanu, püüaksin olla eeskujuks. On väga oluline mitte ainult rääkida lahkusest ja aususest, vaid ka seda oma tegudega näidata. Näiteks aidata neid, kes vajavad toetust, olla tähelepanelik ümbritsevate inimeste suhtes, mitte karta oma vigu tunnistada. Lapsed õpivad ju rohkem eeskujudest kui sõnadest.
Ma arvan ka, et täiskasvanuks olemine tähendab, et ei kardeta arutada keerulisi teemasid. Kui minu laps näiteks prooviks midagi kahjulikku, siis ma ei noomiks teda, vaid selgitaksin, miks see on ohtlik. Püüaksin luua sellised suhted, et ta saaks alati minu poole pöörduda abi saamiseks.
Kord kuulsin üht lauset: „Täiskasvanuks olemine ei ole ainult vastutus, vaid ka soov mõista teiste inimeste maailma.“ Kui ma oleksin täiskasvanu, püüaksin sellest iga päev meeles pidada.
