Lastekaitse Liit kutsus lapse õiguste kuu tähistamiseks lapsi ja noori saatma oma mõtteid ja osalema loovkonkursil, mis tähistas ÜRO lapse õiguste konventsiooni 35. aastapäeva ning juhtis tähelepanu artiklile 12 – lapsel on õigus avaldada oma arvamust. Jagame lugejatega mõtteid, mille on kirja pannud Rakvere Reaalkooli õpilane Kristella-Mariin.
Kristella-Mariin
7. klassi õpilane
Täiskasvanuks olemine on päris tähtis roll elus. Kui ma oleksin täiskasvanu, oleksin ma eeskujuks noorematele ja oma lastele, mul oleks võimalus neid aidata ja jagada oma kogemusi. Võiksin aidata neid õppimisel ja näidata, kuidas raskustega toime tulla.
Kui mina oleksin täiskasvanu, tahaksin olla emaks kahele lapsele. Emaks olemine tähendab palju vastutust oma lapse eest. Hea ema hoolitseb oma laste eest. Ja see tahaksin olla mina.
Kui laps on rikkunud reegleid või teinud pahandust, siis selgitaksin temale reeglid üle ja paluksin, et ta enam niimoodi ei teeks. Kindlasti ma ei hakkaks kõva häälega karjuma ega kasutaks oma lapse peal vägivalda. Nagu minu ema on öelnud: “Head lapsed need, kasvavad vitsata”.
Kahjuks on tänapäeval palju kiusamist ja kui minu laps satub ohvriks, siis ma aitaks tal sellega tegeleda. Räägiksin klassijuhatajaga, kiusaja ja tema vanematega. Teeksin kõik, et see lõppeks ning minu lapsel hakkaks parem. Sama moodi oleks see nii juhul kui minu laps oleks kiusaja. Räägiksin talle, et see pole hea asi ja seda ei tohi teha mitte kellelegi, isegi siis kui nad sulle ei meeldi. Korraldaksin nii, et meie pered ja lapsed saaksid kokku ja räägiksid ilma tülitsemata, miks selline olukord on tekkinud ja mida me saaksime teha, et see lahendada.
Teinekord võib olla nii, et kiusajal on ise midagi kodus, näiteks lapsevanemad tülitsevad. Lastevanemate tülid mõjutavad laste käitumist. Mina püüaksin peres asjad lahendada rahumeelselt. Lahendaksime suurte inimeste probleemid omavahel ja ilma, et lapsed on seotud.
Kui minu laps on tarbinud kahjulikke aineid, laseksin tal toibuda nendest asjadest ja räägiks temaga, miks see on talle kahjulik ja miks ta ei tohiks neid asju teha.
Ma väga sooviksin, et mu laps usaldaks mind, kuid mõnikord või juhtuda, et ta ei julge oma muredest rääkida. Ma ei sunniks last rääkima, kui ta seda väga teha ei taha, aga ma annaksin talle selgelt mõista, et mulle võib kõigest rääkida ja olen alati valmis teda kuulama, kui tal selle soov tekib. Nagu minu ema ütleb, et jagatud mure on pool muret.
Kui mina oleksin täiskasvanu, teeksin kõike, et olla olemas oma lastele ja, et neil oleks kodus, koolis ja koos minuga hea olla.
