Lastekaitse Liit kutsus lapse õiguste kuu tähistamiseks lapsi ja noori saatma oma mõtteid ja osalema loovkonkursil, mis tähistas ÜRO lapse õiguste konventsiooni 35. aastapäeva ning juhtis tähelepanu artiklile 12 – lapsel on õigus avaldada oma arvamust. Jagame lugejatega esimesena mõtteid, mille on kirja pannud Ülenurme Gümnaasiumi õpilane Lisanne.

Ma arvan, et täiskasvanu elu on päris raske. On nii palju asju, millega peab suurena arvestama.

Näiteks peab tööl käima, lapsi kasvatama, süüa tegema, koristama jne. Kõige sellega kaasneb ka palju vastutust. Juba laste kasvatamine on raske töö. Kui mina peaksin lapsi kasvatama ja nad rikuksid reegleid, siis mina  ütleks, et nii pole ilus teha ja suunaks neid ning seletaksin, mis antud olukorras valesti on. Aga kui  minu lapsi kiusatakse, siis ma ei tahaks sekkuda nii, et neid hakataks narrima, vaid prooviksin lahendada olukorra nii, et minu lapsed võimalikult vähe haiget saaksid. Minu meelest on niisama sekkumine hullem. Minu jaoks on see kiusamise teema päris hull. Lapsed peaksid käima koolis, et õppida ja saada targaks, mitte selleks, et teisi kiusata. Koolis esineb kiusamist ikka väga palju. Kõige hullem on see, et nad teevad seda salaja ja õpetajatest kaugel. Täiskasvanud ei pruugigi üldse teada, et kedagi kiusatakse. Oleks vaid ausus ja siirus sõprade vahel.

Kui mina oleks täiskasvanu, siis ma suhtleks lastega rohkem ja tunneksin huvi, kuidas neil päriselt läheb. Väliselt võib kõik justkui korras olla, kuid tegelikkuses võivad lapsel olla suured mured. Täiskasvanuna võtaksin aega, et veeta oma lastega privaatselt aega, tean, et see on neile väga oluline.

Kui aga kodus esinevad probleemid, siis ma räägiks kõigepealt lapsega ning  jagaksin mure mõne sõbraga, kui laps seda muidugi lubab. Kui aga on juba suurem mure või probleem, siis küsiksin abi asjatundjadelt.  Kui aga laps ei räägi oma probleemist ja hoiab kõik enda sees, siis jälgiksin kindlasti,  mille osas ta kurb on. Usun, et lapsega rääkimiseks peab olema hea aeg ja koht, sest kui valel ajal seda teha, ei pruugi laps üldse midagi rääkida ning võib hoopis veel rohkem ärrituda või vastupidi endasse sulguda.

Usun, et ei ole vaja kallist kotti ega kalleid asju, et olla õnnelik, on ainult vaja toetavaid vanemaid, kes on sinu jaoks olemas. Kui mina oleksin täiskasvanu, siis kindlasti sooviksin pakkuda oma lastele palju armastust ja hoolt ning olla neile eeskujuks. Usun, et täiskasvanu eeskuju ja see, kuidas ta oma lapsi kasvatab, annab lastele tulevaseks eluks palju kaasa. Lapsed üldjuhul ikka soovivad olla oma vanemate moodi. Olen kuulnud ka, et öeldakse, et laps on kodu peegel, ehk kui sa ise oled heatahtlik ja siiras teiste vastu, siis loodetavasti on ka teised sinuga sellised.