Geili Keppi
jurist, Andmekaitse Inspekstioon
Laste eksponeerimine ja seeläbi nende isikuandmete töötlemine nii meedias kui ka ajakirjanduses on järjest rohkem hakanud tekitama ühiskonnas diskussiooni. Oma osa selles mängib ka kiirelt muutuv digitaalne maailm, mis iseloomustab seda, kuidas erinevaid uudiseid ja sisu tarbitakse. Klassikaline meedia ja sotsiaalmeedia on muutunud igapäevaseks osaks paljude laste ning lastevanemate elust, kuid sageli jääb tähelepanuta kui kergekäeliselt jagatakse enda isiklikke ja elulisi hetki. On ka mõneti mõistetav, et veel elukogemusteta lapsed ei suuda adekvaatselt hinnata kõiki riske ja seda, et kõik, mis internetis jagatud, võib jääda sinna igaveseks, mõjutades nende mainet ja privaatsust aastaid hiljem. Samuti ei pruugi laps alati mõista, et ka sõpradel ja pereliikmetel on privaatsfäär, mida ei peaks alati sotsiaalmeedias jagama.
Kuigi tendents endast ja oma lähedastest järjest rohkem jagada võib tunduda murettekitav, on oluline meeles pidada, et lapsed on alles õppimisprotsessis – nad vajavad suunamist ja eeskuju, et mõista sotsiaalmeedias ja ka ajakirjanduses tegutsemise vastutustundlikkust. Täiskasvanute ülesanne ongi aidata lastel arendada teadlikkust oma privaatsuse kaitsmisest ja õpetada neile, kuidas teisedki väärivad samasugust austust ja kaitset. Lapsi tuleks alati kaasata otsustusprotsessi kui küsimuse all on nende privaatsus.
Lapsevanemad, kellel lasub esmane vastutus lapse kasvatamisel ja õpetamisel, ei pruugi aga alati isegi teadvustada, et tegelikult makstakse lõpuks näiteks mõne hea koostööpakkumise või kuulsuse eest omaenda laste privaatsuse ja võib-olla isegi tuleviku hinnaga. Ühiskonnas kerkib järjest tihedamalt küsimusi „Kes vastutab?“. Kes peaks kaitsma last, kelle kogu elu on laotatud laiali sotsiaalmeediakontol või siis hoopiski mõnes pealtnäha toredas tõsielusarjas? Ilmselt sellele ei ole ühtset ja ammendatavat vastust.

Mõnikord süüdistatakse laste liigses eksponeerimises just lapsevanemaid, teinekord aga hoopis ajakirjanike ja produtsente, kelle vahendusel sel justkui juhtuda lastakse. Minu hinnangul ei ole ükski olukord aga nii must–valge ja ükski vastus koheselt ilmselge. Ilmselt on teatav vastutus kogu ühiskonnal, ka neil, kes mingit sisu tarbivad. Siiski ei ole eesmärk otsida süüdlast, vaid kaitsta ja hoida meie peale kasvavat põlvkonda. Ilmselt ei pruugi me hetkel isegi aimata kui palju võib olla meil tulevikus neid “katkiseid” täiskasvanud, kes on pidanud kasvama üles pideva avalikkuse tähelepanu all ning kes ei ole seda ise tegelikult soovinud.
Kui küsida, et kuidas oleks õige käituda, siis oleks soovitus muidugi arvestada igas vanuses lapse tahet vastavalt tema arusaamis- ning otsustusvõimele. Teisalt kaasneb sellega risk, et oskamata läbi kaaluda kõiki riske ning võimalikku positiivset kasu, teeb laps ise enda jaoks kahjuliku otsuse. See on ka täiesti mõistetav, arvestades, et harvad pole juhtumid, kus isegi täiskasvanud avaldavad kahetsust mõne esinemise või avaldatud artikli osas. Siiski on teatud olukordades reguleeritud üsna täpselt seaduses, millal saab alaealine iseenda eest nõusolekut anda enda isikuandmete töötlemiseks ja millal saab seda teha tema seaduslik esindaja – näiteks siis lapsevanem.
Lapse nõusolek oma isikuandmete töötlemiseks
Isikuandmete kaitset tagab peaasjalikult otsekohalduv Euroopa Liidu üldmäärus – isikuandmete kaitse üldmäärus. Siseriiklikult reguleerib isikuandmete kaitset isikuandmete kaitse seadus, mis sätestab põhiliselt mõned isikuandmete töötlemise erialused, sealhulgas ka need juhtumid, millal võib alaealine laps ise nõusoleku anda enda isikuandmete töötlemiseks.
Seaduse kohaselt võib vähemalt 13–aastane noor ise anda nõusoleku oma isikuandmete töötlemiseks infoühiskonna teenuse saamiseks. Tähtis on aga eristada ja aru saada, et seaduse mõistes ei ole infoühiskonna teenuseks igasugune tegevus meedias ja sotsiaalmeedias, vaid see on väga konkreetselt määratletud teenus ning tegevus. Infoühiskonna teenusteks loetakse elektrooniliselt osutatavaid teenuseid nagu näiteks sotsiaalmeediakonto avamine, e-postikonto loomine ja ka muusika voogedastuse tellimine.
Kõikidel teistel juhtudel peab alla 18–aastase lapse eest nõusoleku tema isikuandmete töötlemiseks andma siiski lapsevanem. Mõnes mõttes on olukord huvitav, sest 13–aastane laps tohib ja saab teha endale näiteks sotsiaalmeedia kasutajakonto, samas kui ta sooviks sinna postitada pilti, mille peal on ka sõber, siis tuleb luba küsida juba lapsevanemalt. Seega on ühelt poolt noortele juba usaldatud väga suur vastutus. Sotsiaalmeediakonto loomine ei ole enam ammu lihtsalt üks hiire klõps, sest iga kasutajakontoga avaldame me enda kohta mingit teavet.
Ajakirjanduses isikuandmete avaldamine
Üldine reegel on, et igasuguseks isikuandmete töötlemiseks peab olema õiguslik alus ja see peab olema kooskõlas isikuandmete üldmäärusest tulenevate põhimõtetega. Üheks kõige lihtsamaks õiguslikuks aluseks ongi isiku nõusolek. On aga ilmselge, et ajakirjandus ei saaks toimida nõusoleku põhiselt. Ajakirjandus täidab ühiskonnas teatavat järelevalve funktsiooni, edendab demokraatiat ning tõmbab tähelepanu just ka valulikele punktidele ühiskonnas. Kui ajakirjandus saaks isikuandmete töötlemisel tugineda ainult isikute nõusolekule, siis oleks sisuliselt võimatu kajastada teemasid, mis on ühiskondlikult olulised.
Seetõttu on ka isikuandmete kaitse seaduse §-s 4 ette nähtud võimalus isikuandmeid nõusolekuta avaldada ajakirjanduslikul eesmärgil, kui selleks on avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning ei kahjusta isiku õigusi ülemääraselt. Teatud juhtudel võib mõne inimese andmete avalikustamiseks olla õigustus ajakirjanduslikul eesmärgil, kui täidetud on eelpool nimetatud tingimused. Siiski tuleb laste puhul arvestada nende haavatavamat positsiooni ühiskonnas ja kui asi puudutab lapsi, peab alati nende andmete avaldamisel olema kaalutlevam ja ettevaatlikum. Ka üldmääruses on mitmel korral rõhutatud, et lapse isikuandmed vajavad võrreldes täiskasvanu andmetega erilisemat kaitset.
Avalik huvi ajakirjanduses
Avaliku huvi osas on kohtupraktikas leitud, et ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustusvabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Avaliku huvi puudumist eeldatakse juhul kui avaldatakse eraelu detaile, mis kuidagi ei seondu avaliku huviga ega aita kaasa ühiskondlikule debatile. Ka lapse õiguste konventsioon rõhutab, et mitte ühegi lapse eraellu, perekonnaellu, ega koju ei tohi meelevaldselt ega ebaseaduslikult sekkuda. See tähendab, et lapsel on õigus olla kaitstud avalikkuse sekkumise ja hindamise eest, mis ei ole otseselt seotud tema professionaalse või avaliku eluga. Arvestades, et enamikel lastel siiski tööalane elu puudub, on sisuliselt kõik lapse eluaspektid tema eraelu.
Ilmestamaks kui palju tundlikumaks peetakse laste andmete avaldamist ajakirjanduses, siis näiteks alaealist, kes pole veel jõudnud kriminaalvastutuse ikka, ei tohi nimeliselt ajakirjanduses kajastada isegi siis kui ta on toime pannud raske kriminaalkuriteo. Seda hoolimata asjaolust, et üldiselt võib ajakirjandus kajastata isikuid, kes on seotud ühiskondlikult taunitavate või avalikku debatti tekitavate teemadega. Isegi asjaolu, et isik on kajastatud seoses toimepandud kuriteoga negatiivses valguses, ei anna alati õigust nõuda enda isikuandmete töötlemise lõpetamist.
Seega, alaealiste huvid seab kohtupraktika ettepoole väljendusvabadusest ja seda isegi raske kuriteo toime pannud alaealiste puhul. See tähendab, et üldiselt pole laste identiteedi avalikustamine meedias ilma lapsevanema nõusolekuta lubatud.
Mis on „ajakirjanduslik eesmärk“?
On selge, et ajakirjandus ning meedia ei ole sünonüümid, olles olemuslikult täiesti erinevad. Meedia on laiem mõiste, mis hõlmab endas kõiki vahendeid ja kanaleid, mille kaudu teavet edastatakse (sh sotsiaalmeedia). Ajakirjandus on meedia üks osa või miski, mis keskendub professionaalsele teabe edastamisele. Tihti arvatakse, et ajakirjanduslik eesmärk, mis on välja toodud ka isikuandmete kaitse seaduse §-s 4 kohaldub ainult ajakirjandusele ja ajakirjanike tegevusele. Isikuandmete kaitse seaduse § 4 kohaldumine pole piiratud üksnes ajakirjandusega. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on „ajakirjanduslik tegevus“ selline tegevus, mille eesmärk on teabe, arvamuste või mõtete üldsusele avalikustamine, olenemata edastamise vahendist.
Õigustatult võib esmalt tunduda, et niiviisi on justkui kergem ilma isikute nõusolekuta teha postitusi blogides ja sotsiaalmeedias, kus kogu keskkond on täiesti kontrollimatu ning sisuloojateks ei ole enamikel juhtudel ka ajakirjandusharidusega inimesed. Tegelikult tagab see teabe ning sõna leviku, kuid seab kõrgemad standardid ja reeglid ka sellisele tegevusele. Siiski peab see olema kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega, selles esinema avalik huvi ning kajastatava isiku õiguseid ei tohi ülemääraselt kahjustada. Samamoodi tuleb järgida ka kõiki andmekaitse põhimõtteid, ehk hinnata andmete avalikustamise vajalikkust ning jälgida võimalikult väheste andmete avaldamise põhimõtet.
Lisaks tähendab eeltoodu seda, et ka erinevates blogides ning sotsiaalmeedia postitustes ei ole laste identiteedi avalikustamine ilma lapsevanema nõusolekuta üldiselt kunagi lubatud. Paraku aga täiskasvanud seda teevad, lahendades niiviisi ka omavahelisi erimeelsusi.
Mis saab aga siis kui üks lapsevanem annab nõusoleku ja teine mitte?
Perekonnaseaduse kohaselt on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja ja ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Oluline on aga märkida, et seadusandja näeb ette ühe seadusliku esindaja nõusolekut, kuna eeldatakse, et lapse seaduslikud esindajad otsustavad lapse andmete töötlemise üle ühiselt ja toimetavad lapse parimates huvides. Kui üks lapsevanematest on nõusoleku lapse andmete töötlemiseks andnud, siis nõusolek kehtib. Samas peab aga arvestama, et kui teine lapsevanem võtab nõusoleku tagasi, siis tuleb seda soovi austada. Teisisõnu, kui üks lapsevanem annab nõusoleku ja teine mitte, siis seda loetakse kehtiva nõusoleku puudumiseks. Kui lapsevanemad ei suuda lapse andmete töötlemise lubamises kokku leppida, peavad nad selle küsimuse lahendama perekonnaseaduse hooldusõiguse regulatsiooni alusel. Kuigi selline olukord võib olla ebamugav ning tekitada palju segadust, siis peab siiski arvestama, et vaidluse korral ei saa ükski andmetöötleja ise otsustada kumma vanema nõusolek on kaalukam.
Lõpetuseks, vastates artikli pealkirjas püstitatud küsimusele, siis laste privaatsus lõpeb seal, kus algab meie vastutus nende kaitsmise eest. Meie vastutus ei piirdu ainult seaduslike kohustustega, vaid me peame arvestama ka laste heaolu ja tulevikuga. Tagamaks, et laste privaatsus ei lõpe liiga vara, peab igaüks meist ja alati hindama iga otsuse mõju lapse tulevikule. Lapsi puudutavaid otsuseid tehes peab fookus olema eelkõige lapse heaolul.