Heleri Treit
Lastekaitse liidu lapse õiguste saadik
31. märtsil käisid viis Lastekaitse Liidu lapse õiguste saadikut Tallinna Inglise Kolledžis, kus nad õpetasid 1.–4. klasside õpilastele läbi erinevate mängude ja tegevuste, kuidas lapsed saaksid maailma muuta.
Saadikute päev algas kell üheksa, kui üle Eesti saabunud saadikud – Casper, Andra Miia, Laura, Heleri ja Marta TIKi fuajeesse jõudsid. Edasi liikusid kõik saadikud juba oma esimestesse klassidesse, kus neid ootasid entusiastlikud algklasside õpilased.
Tegevused ja õppetunnid
Selleks, et lapsed mõistaksid iga inimese osalust ühiskonnas, tuli neil esmalt proovile panna oma kunstioskus. Saadikud kutsusid ükshaaval õpilasi tahvli ette, paludes neil sinna midagi väikest joonistada. Rõõm oli näha, kui väga õpilased seda mängu nautisid ning nad soovisid aina uuesti ja uuesti klassi ette minna. Kui kõik soovijad olid oma joonistuse ära teinud, oli tahvlile jäänud üks suur pilt, mille valmimisele sai iga laps oma panuse anda. Seda kasutati ühiskonna metafoorina, mis näitas, et iga inimese panus on tähtis, et maailmapilt oleks meile meeldiv.
Järgmise tegevuse raames jagati igale lapsele üks paberitükk, mida nad solvamise käigus kortsutama pidid. Pärast pidid nad sellele vabandama, üritades seda uuesti sirgeks saada.
Samas said nad aru, et vahet ei ole, kui palju nad paberitükki siluda püüavad – see ei muutu kunagi sama sirgeks kui alguses.
See harjutus näitas, et inimesed peavad jälgima oma sõnu ning mõistma, et igal teol on tagajärjed ning halbu sõnu tagasi võtta ei saa.
Edasi anti klassi peale üks pall, mida õpilased omavahel viskama pidid. Palli kinni püüdja pidi nimetama ühe asja, mida ta on kellegi päeva paremaks muutmiseks teinud või mida head on temale endale tehtud. Oli imetlusväärne, kui kiiresti need teod lastele meenusid ja kui palju neid kokku tuli. Paljud mainisid just vanemate inimeste aitamist. Mitmed lapsed olid andnud pensionäridele istekohti või aidanud neil prügi välja viia. Lisaks ütlesid osad, et on abi vajavatele inimestele ja organisatsioonidele raha ja toitu annetanud, mis saadikuid positiivselt üllatas.
Pärast seda tuli töötoa peamine osa, mille käigus sooviti õpetada väikestele argumenteerimist, aktiivset osalust ja kompromisside leidmist. Seda kõike sai praktiseerida läbi erinevate rollimängude. Simulatsioonis oli alati kaks komponenti: situatsioon ja tegelased. Situatsiooniks oli näiteks see, et vana ja tühja pargi asemele soovitakse ehitada lõbustuspark ning õhus on küsimus, kas plaan tuleks ellu viia või proovida vana park taastada. Selle stseeni tegelasteks olid ettevõtja, kes haistab suurt tulu uuest lõbustuspargist; pargi kõrval elav vanainimene, kes ei taha lõbustuspargiga kaasnevat suurt lärmi; laps, kes on uue lõbustuspargi üle elevil; ning linnavalitsuse esindaja, kes kuulab kõik osapooled ära ja langetab lõpliku otsuse. Lapsed kehastusid tegelasteks ning üllataval kombel jõuti alati ka vähese saadikute abiga kõigile sobiva lahenduseni.
See oli harjutus, mis võttis kõige rohkem aega ning mille pärast lapse õiguste saadikud kõige rohkem pabistasid. Näha oli, et kõik lapsed mängu eesmärgile kohe pihta ei saanud. Mida vanemaks klass muutus, seda rohkem hakati mõistma ka harjutuse tõsisust ja vajalikkust. Neljandate klasside õpilased suutsid ühisele meelele jõuda kiiremini ja ladusamalt kui esimeste klasside õpilased. Sellegipoolest nautisid simulatsiooni kõik vanuseastmed.
Töötoa lõpetuseks kustutati tahvlilt joonistatud pilt ning asemele tehti mõttepilv, mida said täita õpilased ise. Tahvlile pidid jõudma ideed, mida lapsed saaksid teha, et muuta ühiskond teiste jaoks paremaks ja turvalisemaks. Peamised ideed, mis välja tulid, olid: teiste aitamiseks tuleb avaldada arvamust, küsida, kuidas teistel läheb, ning annetada neile, kellel on elus vähem võimalusi.
Enne kui õpilased klassiruumist lahkusid, jagasid lapse õiguste saadikud igale lapsele lipikud, kus olid kirjas väikesed heateod, mida lapsed täide viia saaksid, näiteks „tee kellelegi kompliment“ või „naerata kolmele inimesele“. See oli hea viis, et õpitu püsiks meeles ka pärast töötoa lõppu ega ununeks kohe pärast toolilt tõusmist.
Korraldus ja mõju
Töötoa ajakava planeerimine ei tulnud lihtsalt. Sellega tegelesid saadikud paar päeva varem videovahendusel. Mõtete kogumisel oli üks kindel alus: kõik tegevused pidid olema mängulised ning vanusele vastavad. Seni olid saadikud kokku puutunud vaid põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastega. Küll aga ei saa anda 7- ja 17-aastastele samasuguseid ülesandeid, seega tuli mõelda kastist välja ning meenutada, milliseid mänge me ise nautisime, kui algklassides õppisime. Töötubade ajal aitasid saadikuid märkmed, mille nad endale varem valmis olid pannud.
Lapsed ei kannata ootamist, seega oli terve 45 minuti jooksul pinge peal, sest ülesannete vahetumine ja saadikute reageerimine pidid toimuma võimalikult kiiresti.
Lisaks peab tundide läbiviimisel alati meeles pidama, et osad klassid on kiiremad ja osad aeglasemad. Seega tuleb olla valmis, et mõnest tegevusest tuleb loobuda või vastupidi – mõelda lisaülesandeid, kui kõik planeeritu saab tehtud enne tunni lõppu.
Külalistundide andmine arendab eelkõige esinemis- ja selgitamisoskust. Algklasside õpilastega töötades said saadikud näha ka nooremate õpilaste perspektiivi ning paremini mõista selle vanusegrupi mõttemaailma.
Rõõm oli näha, kui väga lastele töötoad meeldisid. Klassid olid täis rõõmsaid kilkeid ja innukaid ideid. Päev ei oleks aga olnud pooltki nii nauditav ilma lapse õiguste saadikuteta, kes õpilasi inspireerisid. Vahetundidel jooksid väikesed saadikute juurde, et neid tänada ja kallistada. Pole midagi, mis teeb südame soojemaks kui kari lapsi, kes kõik võitlevad selle nimel, et sulle joonistusi anda ja oma lemmikmänguasju näidata. Loodame, et sellest päevast alates on TIK-i algklasside õpilased teadlikumad kui varem ning annavad endast kõik, et panustada teiste heaolusse.
