Noor pianist Tähe-Lee Liiv on väga musikaalne 16-aastane neiu, kes lõpetas sel aastal Tallinna Muusikakeskkooli 10. klassi. Tähe-Lee on pärit Viimsist ning sõbrad on kirjeldanud teda järgmiselt: julge, vahetu, põhjalik, sihikindel ja kirglik.
- Alustasid balletiga, kuidas leidsid sealt tee muusikani?
Alustasin balleti, kunsti ja muusika õppimist korraga. Ballett jäi seljavigastuse tõttu pooleli umbes 10-aastaselt, lisaks on see aeganõudev ala, just nagu muusika. Aktiivne proovisin siiski olla, käisin ujumas, mängisin võrku jne. Muusiku teele sattumine oli väga loomulik, mu ema ja vanaema on pianistid ning kasvasin väiksest peale selles keskkonnas.
- Kas mäletad, millal esimest korda klaveri taha istusid? Kas oskasid arvata, et nii kaugele jõuad?
Olen mänginud klaverit nii kaua, kui ma end mäletan. Sestsaadik, kui kõndima hakkasin, näitas vanaema või ema aeg-ajalt midagi ette, mida ma proovisin järele toksida. Esimese klaveriõpetaja sain endale 5-aastaselt, paralleelselt viiuliga. Lõpuks valisin klaveri, sest selle õppimine tundus mulle loomulikum ja ma haarasin uutest asjadest kiiremini kinni. Väikse lapsena ei mõelnud ma kunagi sellistele asjadele, et kas see elukutse mulle sobib või kuhu võiksin oma karjääris jõuda. Lihtsalt tegelesin kõigega, mis huvitas. Tõsisemalt hakkasin klaverimängu suhtuma, kui olin 12.
- Räägi oma konkursikogemustest: Mitmel konkursil kokku oled käinud? Milline konkurss (millised konkursid) on sulle kõige rohkem meelde jäänud, miks?
Ma ei mäleta täpset arvu, mingid väiksed konkursid on alati mu õpingutega kaasas käinud. Kuid näiteks 2019. aastal võtsin osa kaheksast konkursist. Ühe erilisema koha minu südames on omandanud lisaks Eesti Pianistide Konkursile Narva Chopini konkurss. Meeldejääv oli see konkurss esiteks seetõttu, et ma olen seal koguni kaks korda käinud, teiseks on väga iseäralik ja ainulaadne nähtus jagada teiste noorte tipptasemel muusikutega muusika universaalset keelt justnimelt Eestimaa pinnal. Kui ütleksin oma muusikavälistele sõpradele, et lähen konkursile Narva, siis nad ei eeldaks, et see on maailmatasemeline konkurss, kuhu tulevad osavõtjad kogu Euroopast, Venemaalt ja Aasiast. Lisaks on Narva linna atmosfäär minuarust üpriski erandlik just sellise konkursi jaoks.
- Novembri lõpus toimunud Eesti pianistide konkursil jagasid esikohta Mantas Šerniusega. Kui aeganõudev oli kolmevoorulise konkursi kava ettevalmistamine?
Idee sellest konkursist osa võtta tekkis umbes pool aastat varem. Kuna mul oli sel hetkel ettenähtud kavast olemas ainult kolm lugu, tuli ülejäänud lood õppida poole aastaga.
- Sul on neli õpetajat, kuidas see juhtus?
Algklassides õppisin Maigi Pakri käe all, siis vahetasin õpetajat ning kuni siiamaani õpin Marrit Gerretz-Traksmanni juures. Kui olin 12-aastane, võttis ema mind kaasa oma kontsertreisile Pariisi (Satie festivalile). Sellel festivalil kohtusin ka oma ema kunagise klaveriõpetajaga, Vene kuulsa pianisti Konstatin Boginoga ja ta oli nõus mind kuulama. Kuna meil tekkis hea klapp, siis ta kutsus mind järgmisest õppeaastast Bergamosse enda juurde õppima. Seal toimus perioodiõpe, mis tähendab seda, et seal käiakse kohal viis-kuus korda aastas ja saadakse korraga palju tunde. Kuigi võiks ehk arvata, et kahest õpetajast piisab, siis mul oli selline tunne, et ma tahaks veel ka Soomes õppida Hui-Ying Liu-Tawastsjerna käe all, veel üks õpetaja, kelle juures mu ema kunagi õppis, Sibeeliuse akadeemias. Ta oli näinud facebookis videot, kus ma esitasin ühte Helena Tulve klaveripala ja tundus, et see talle meeldis ning ta kutsus mind oma meistrikursustele Hispaanisse. Nii tekkis idee proovida sisse astuda Sibeeliuse akadeemia noorteosakonda. Ivari Ilja tundi läksin esimest korda Haapsalus, kus toimusid EMTA õppejõudude kursused. Kuna Ivari Ilja on väga suur Chopini asjatundja ja sellel hetkel mängisin ma palju Chopini, meeldisid mulle väga tema nõuanded. Nii hakkasin 2019. aasta sügisel ka tema juures õppima.
- Kuidas tuled toime iga õpetaja erinevate nõudmistega?
Kuna mu õpetajad on kõik nii erinevad, siis nad arendavad mind väga erinevatest külgedest. Ma tunnen, et senimaani on kõik mind rikastanud ilma vastuoludeta. Samal ajal erinevate lähenemiste mõistmine on väga kasulik, sest see annab võimaluse omanäolisust leida. Ja kui arvamused ka vahel erinevad, saan teha endale sobiva valiku. Lõpuks kombineerin ma tavaliselt nende kõikide õpetussõnad ning loon sellest midagi uut.
- Millal said esimese tõelise muusikaelamuse?
Ma ei oskaks ühte kindlat välja tuua. Väiksest peale olen kuulanud suurte pianistide salvestusi, kuid elav esitus on kindlasti alati meeldejäävam. Laivis olen kuulnud selliseid kuulsaid pianiste nagu András Schiff, Beatrice Rana, Garrick Ohlsson, Marc-André Hamelin – kõik nad on olnud unustamatud. Kuid tegelikult inspireerivad mind eriliselt just omaealised pianistid. Eriti eredalt on mul meeles kui ma kolm aastat tagasi käisin Soomes Rautaskyläs toimuvatel klaverikursustel, seal kuulsin nädal aega järjest iga õhtu noori vapustavaid pianiste. See kogemus andis mulle väga palju inspiratsiooni õpinguteks ja ka uusi sõpru. Olen käinud seal nüüdseks iga aasta ning ikka ja alati tulen tagasi muusikaliste elamustega.
- Kuidas valmistad end ette konkursiks?
Kui mul on suur kava, siis teen endale paberile tabelid, mille abil jälgin, et ma kõiki teoseid regulaarselt harjutaks. Püüan palju kavaga esineda, sest läbi esinemise küpseb kava kiiremini.
- Kas laval olles saab võimu mõistus või emotsioon?
Mõistus kontrollib, kuid emotsioon suunab. Mu õpetaja Hui-Ying Liu-Tawastsjerna on öelnud, et kui teose konstruktsiooni elemendid on omavahelises suhtes arusaadavad (rütm, nooditekst, dünaamiline arendus), siis see annab võimaluse improvisatsioonilisuseks.
- Kui palju sa harjutad?
Üritan 5 tundi päevas harjutada.
- Kas klaver on nüüdseks lahutamatu osa sinust?
Jah.
Küsimusi küsis Kulla Saatmäe
Märka Last noortetoimetus
Fotod: erakogu
2