Triin Sooäär (16)
“Märka Last “noortetoimetus
Tänase, homse ja ülehomse üheks oluliseks punktiks on kindlasti eriolukord ning meie laste ja noorte elukorraldus. Nimelt asusid koduõppele pea 130 000 õpilast. See on suur hulk lapsi, kes täiesti arusaadavatel põhjustel on alates sellest nädalast sulgunud oma pesadesse.
Iga õpilane saab tänu headele õpetajatele ja nutisajandile kodust lahkumata omandada vajalikud teadmised. Lisaks suhelda sotsiaalmeedia vahendusel eakaaslastega ja nautida värsket õhku, kuid kogu eriolukorra keskel on ka neil enda mõtted ja tunded.
Kas nüüd nii ongi?
Ka mina tabasin end aktiivse noorena mõttelt “Kas ma päriselt ei saagi astuda koolimajja või mõnele koosolekule, ilma et lülitaksin sisse Skype´i?” Jah, täna peab selleks, et enda klassikaaslastega koos midagi teha, sisse lülitama nutiseadmed ja nii kogu ülejäänud kaheks nädalaks. Seda selleks, et oleks tagatud meie endi ja teiste heaolu.
Tegelikult lülitame me sisse kogu eluks väärtusliku oskuse – kiirelt erinevate oludega kohanemise ja positiivse mõtteviisi säilitamise. Ka see õpilane, kes kodus viimast ülesannet lahendada ei oska, on võitnud ja arenenud, kuna ka selleks, et jõuda arusaamiseni, et Sa ei oska, on vaja esmalt vähemalt proovida.
Ja me lülitame alates sellest nädalast sisse ka analüüsioskuse. Meid ümbritsevad täiskasvanud jäävad tänasest päevast meelde kui näited tuleviku tarbeks, olgu siis tegu ostuhulluse või asjalike otsustega.
Ometi võib selle väliselt rahuliku õpilase fassaadi taga olla end vargsi sisse lülitanud ka ärevus ja paanika, sest turvalisus oleks justkui tagatud, ent kõik muutub tundidega. Erinevate emotsioonide segu võib elavdada end nii tänaval kõlavast kiirabi sireenist, nakatunute arvu tõusust või uuest postrist, mis “Loe raamatut, kasuta vähem nutivahendeid” stiilis.
Iga raskus peidab endas võimalust
Meil on võimalik olla teineteisele toeks, märgata ja tagada nii täiskasvanutele kui ka õpilastele peale füüsilise turvalisuse ka vaimne tasakaal ja sisemine areng. Seda nii enda tunnete teadvustamise kui märkamise osas.
See on ka meie, nii öelda suuremate noorte asi, et märgata nooremaid ja seda, kuidas nemad antud olukorraga hakkama saavad.
Mis siis, kui iga vanemate klasside õpilane leiaks endale noorema sõbra, kelle käest aeg ajalt küsida: “Kuidas Sul päriselt läheb? Kuidas Sul hetkel õppimisega on, kas saad hakkama?”
Niisugusele küsimusele võib ka kõige suurematelt särasilmadelt tulla üksnes tagasihoidlik vastus, kuid ikkagi on meil kõigil võimalus päriselt märgata ja toeks olla, kuna absoluutselt kõik väärivad kuulamist ja tuge.
Selleks, et jõuda sellesama päriselt küsimise ja märkamiseni, on oluline alustada sellest, kas kõigil on võimalik kodus kasutada seesuguseks suhtluseks vajalikke digivahendeid. Kas need on üldse olemas või mis seis päriselt valitseb?
Märkamise kuldnäide
Eesti on selles suhtes suurepärane näide, et siin on ettevõtlikud inimesed selle probleemi koos lahendusega tõstatanud ja loonud Facebooki grupi “Igale koolilapsele arvuti!”. Tegemist algatusega, mis paneb särama pea iga puudust kannatava õpilase silmad. Märkamise kuldnäide.
Kuidas “Igale koolilapsele arvuti!” üleskutsest üle-eestiline liikumine sai?
Ühtlasi on meil hea meel teada anda, et meie lülitame sisse “Märka Last” platvormi, mis on kohtumispaigaks Eestimaa lastele, noortele ja täiskasvanutele. Eesmärk on koondada informatsiooni, luua sildu inspireerivate eeskujude ja alustavate tähtede vahel ning kõike muud põnevat.
Laste ja noorte tuleviku garantii pole ainult sisselülitamise küsimus, vaid sellele järgnev positiivne ahelreaktsioon märkamise ja analüüsi koosmõjust.
2