Astmed
Sirely, 17 a
Mul on aega küllaga.
Luban, Sind ei vea ma alt,
töö teen ära hoolikalt,
vaba aja täiteks veel ma,
puhkan süümepiinadeta.
Jah, ma luban. Aega on.
Töö, ei see jää tegemata,
hingerõõmud märkamata,
ööd ei möödu magamata.
Ma teen ära, ausalt!
Kohustus on esmatarve,
puhkus tuleb une arvelt.
Küll ma jõuan.
Higimull otsa ees rühin tööd,
ent lubadus saab alati täidetud.
Muu on juba ammu hüljatud.
Eks ma proovin.
Töötan juba üle aja,
aega oleks juurde vaja
Puhata, naerda mahti pole,
uni-see on nõrkadele.
Enam ei jõua, restart.
Sagedus
Kärg, 17 a
Ma kuulasin raadiot
100,2
Nad ajasid tarka juttu
106,7
Ega ma ei kurda, jutt oli huvitav
103,6
Eks nad nii teevadki, räägivad
89,0
Aga tehtud ei saa midagi
0
Hommiku ilu
Liisa, 14 a
Tõuseme varem
üles kui varem,
päev juba õitseb täies väes
sellepärast, et suvi on käes
Tunne hommikupäikest oma näonahal,
kuula lindude laulu, mis muretu, lustlik.
Südamerahu sa leida tahad,
ole oma hinge ja vaimu akustik
Vaata, kuis hundinui laulab,
päike otsapidi järves.
See kõik langeb sulle osaks,
kui oled piisavalt kärme.
Põhinevad tõsielul
Anne- Liisa, 16 a
Oli kirjanduse tund ja õpetaja rääkis luule tunnustest ning küsis, mis on värss.
Juku tõstis rõõmsalt käe ja ütles: “Värss on seavasikas.”
Oli eesti keele tund ja Mari luges valmi lohest ja liblikast.
Õpetaja küsis Tõnult: “Kes sina, Tõnu, olla tahaksid. Kas lohe või liblikas?”
Tõnu vastas: “ Mina tahan olla vaba mees, vabal maal.”
Kuuga koos
Jaana, 16 a
Proovin uinuda,
kuid aknast piilub minu poole helkiv kuu.
Korraks kiikan tema poole
ning äkki vallutab mu tundeid miski muu.
Süütan küünla ning haaran märkmiku,
kuuga koos siis mängin kunstnikku.
maxima taga
Reijo, 17 a
maxima taga näeb härgasid
yht sarviklehma ning paari emugi
issand halastades andnud
tasuta loomaaia
kõige eksootilisemad elukad on aga
puurist pagenenud inimjoodikud
hetkeraam
mets suhiseb
istun katuse all
päike heidab valguslaike
istun vana valge pingi peal
kaks veinipunast linnaratast
piiravat mu liikumist
samuti sada liitrit tehismulda
ja stabiilsusetu minipiljard
kaks leiupeeglit
rohelise seina vastas
avavad akna
ärakustund jaanilõkkele
edelfeldi tippmaalkoopia
mängivatest lastest rannas
valvab sinimerd
ja ookeani taevas
teise astme naabri koer
haugub kasepuudest yle
männipuudest läbi
nii täpselt ebarytmiliselt
linnaratta kumm on katki
vaevleb õhupuuduses
tyhjaks jäetud kastekann
ootab visalt ylemvett
yks hetk
saab kõik tõeks
pildiraam on paigas
mets ikka suhiseb
istun katuse all
istun vana valge pingi peal
kuniks hetkest
saanud täieõiguslikud
hetkeread
argierilisus
se´s miskit seevõrd erilist
riisuda särk seljast
rohtu kasvand suvilas
seniitpäikese, koidutera käes
se´s miskit niivõrd erilist
argielu tegevuses
riisuda lehti,
torgata end risuga
riisuda
higijuga toita, väsida
päike ei anna armu
miskit erilist
kuuseokka kraapimises
vastu ihu
ja oks tõmbab jala verile
sääsed söövad suure ihaga
kogu aasta eest korraga
mesilased, herilased, parmud,
sipelgad ja kogu looduskooslus
langeb mu peale
vahivad pikisilmi linnapoissi
kui testimaks
mu maakaskõlblust
aku tyhi
aku tyhi
karjub punast
päike seniitkiirguses
langeb ikka veinipunases
ähvardavalt, vajumas
ähmaselt ajutisele surivoodile
sun charge – on
horisonditagune kuu
piilub nii rahulolevalt,
heites viimse pilgu
uinuvkaunitar päevakerale
täidab olulaotuse
rahupausiga laadimiseks
ja mina?
mina ja miljon valgustäppi
syttime sisekaemuse märguandeks
***
seilame oleviku paadil
tuleviku merel
mineviku sadamaist
muuda kurssi
kraadi võrra
hetkel ei muutu miskit
a homme
oled omadega
võõratel vetel