Casper Veskioja
Lastekaitse Liidu lapse õiguste saadik

Intervjueeris: Liise Laas
Lastekaitse Liidu lapse õiguste saadik  

2025. aasta seisuga oli Eestis 23 600 mitte õppivat ega töötavat noort (NEET-noort). NEET-noorte vähendamiseks loodi Noortegarantii tugisüsteem, mille igapäevaseks elluviijaks on noorte heaolu spetsialist. Selleks et saada parem ülevaade NHS-i tööst, käis Lastekaitse Liidu lapse õiguste saadik Liise Laas rääkimas Harjumaa noorte heaolu spetsialisti Heidy Murulaga.

Noorte heaolu spetsialist (NHS) tegutseb Noortegarantii tugisüsteemis. Ametlikult on tema ülesanne aidata 16–29-aastaseid noori, kes on jäänud tööta või kelle koolitee on katkenud, kuid tegelikult on tema roll palju laiem. NHS on usaldusväärne tugiisik, kes aitab noorel leida oma tee, pakkudes samal ajal tuge ja juhendamist.

Alustame sellest, kes on noor, kes teie poole pöördub ja miks ta tavaliselt seda teeb?

See noor, kes meie poole pöörduda võiks, aga tihtilugu nii ei ole, on 16–19-aastane noor, kes jätab pooleli kas koolitee, ei ole leidnud endale sobilikku töökohta või ei tea, millised võimalused ja variandid tänapäeval üldse on. Sageli on need noored, kellel on haridustee pooleli, kellel on vaimse tervise probleeme, kellel on kuritegelik taust või kelle eluolukord on olnud kehvem.

Näiteks on mul olnud noor, kes oli alaealine, nüüd juba täisealine, kes oli jätnud põhikooli pooleli ja ei teadnud, mida oma eluga edasi teha või kuidas põhikool lõpetada, kuigi tema suureks sooviks oli põhikool lõpetada. Hetkel ta tegeleb sellega, sai kooli kenasti sisse ning käib seal nii palju, kui ta on suuteline seda tegema. Olen temaga iganädalaselt ühenduses. Nüüd on tal kindel siht silme ees, ta teab, mida ta tahab, miks ta koolis käib, milleks on tal vaja põhiharidust ning mida ta soovib pärast kooli teha.

Koos võtsime selle olukorra pulkadeks lahti: milleks, kuhu, miks. Ega ta alguses ei tahtnudki väga minu juures käia – milleks jälle üks tädi, kes ütleb, et sa pead koolis käima. Mina teda midagi tegema ei sundinud, mistõttu pakkusin, et hakkame tööd otsima. Siis tuli välja, et selle haridusega, mis tal on, ei saa ta sellist tööd, mida ta soovib. Seejärel jõudsime sellise lahenduseni, et on olemas vorm koolis käimiseks, mille puhul ei pea igapäevaselt koolis käima, vaid saab ise kodus asju teha. Hetkel on ta lõpetamas seda klassi, milles ta käib, ja on üldiselt väga tubli ning soovib leida suvekski tööd.

On ka selliseid näiteid noortest, kes on pikalt-pikalt minu juures käinud ja tööd otsinud. Vahel on suureks probleemiks see, et nende soovid on liiga ebarealistlikud – soovitakse kõrgelennulist tööd, aga kahjuks ei ole selle taga vajalikke oskusi ega teadmisi. Siis me hakkame samm-sammult vaatama, millist tööd teha, selleks et jõuda selle tööni, mida need noored teha tahavad.

Kuna mina räägin enda piirkonna näidete põhjal, siis tihti juhtub, et minu piirkonna noored lähevad siiski Tallinnasse tööle. Kuigi meie omavalitsus on väike ja töökohti ei leidu, on meil hea rongiliiklus, mistõttu sihivad noored pealinna poole. Samuti on selliseid noori, kes ei tea, mida teha pärast põhikooli. Sel juhul otsime neile näiteks sobiva vormi ametikoolis õppimiseks.

Aga kuidas leida oma esimene töökoht? Kuidas on Karjäärikeskus abiks?

Selleks et leida oma esimene töökoht, tuleb olla aktiivne, tuleb olla realist ja tuleb olla vastuvõtlik tagasilöökidele. Ei tohiks kohe püssi nurka visata, kui vastuseks saadakse „ei“. Tuleks otsida edasi, olla avatud meelega, võtta kinni pakkumistest, mis vähegi kõnetavad, käia intervjuudel ja saada seda kogemust, mida tööintervjuudel küsitakse.

Selleks et leida oma esimene töökoht, tuleb olla aktiivne, tuleb olla realist ja tuleb olla vastuvõtlik tagasilöökidele. Ei tohiks kohe püssi nurka visata, kui vastuseks saadakse „ei“.

Tuleb olla julge küsima abi oma CV koostamisel ning motivatsioonikirja kirjutamisel. Tänapäeval on meil küll olemas tehisintellekt, mis saab kõike teha, aga ise tehes on siiski isiklikum ja inimlikum – nii on see palju kõnekam.

Tallinnas tegutseb Karjäärikeskus, kus ka mina ja noored oleme käinud. Karjäärikeskusesse on igapäevaselt võimalik igaühel sisse astuda, aga kui on soov minna nõustamisele, tuleb selleks aeg ette broneerida.

Kui palju on neid noori, kes tulevad teie juurde, saavad selle abi, mida nad vajavad, ja jõuavad sinnani, kuhu tahavad?

Ma saan tuua praegu enda omavalitsuse näite. Nende kahe aasta jooksul, mil ma olen töötanud, on minu juures abi saanud ligikaudu 20 noort, kes on läinud kas kooli või tööle. Kuna minu omavalitsus on Harjumaa mõistes pigem väike, ei tundu 20 noort ülemäära palju, aga neid, keda oleme teenuse väliselt abistanud, on märgatavalt rohkem.

Kuna noorte heaolu spetsialistid tegutsevad üle Eesti, siis kuidas te omavahel koostööd teete ja teiste piirkondadega suhtlete?

Meie Harjumaa noorte heaolu spetsialistid saame kokku kord kuus. Iga kuu on meil kindel päev, mil saame Harjumaa üleselt kokku. Samuti on meil väiksemad grupid: Ida-Harju, Kesk-Harju ja Lääne-Harju. Ka nemad kohtuvad igakuiselt.

Meie töös on eriti oluline kõrvuti asuvate kohalike omavalitsuste koostöö, sest on palju näiteid sellistest noortest, kes käivad ühest omavalitsusest teise koolis või on ühte omavalitsusse sisse kirjutatud, aga elavad kõrval olevas. Seetõttu on omavaheline suhtlus ja kontakt oluline.

Samuti aitab see tekitada heaolutunnet – kõik püüdleme ühe asja suunas ja teeme seda ühiselt Harjumaa noorte heaks. Samuti on meil kovisioonid, kus jagame nii häid kui ka halbu emotsioone, saame ennast nii välja elada ning edasi pingutada.

Milline inimene sobib noorte heaolu spetsialistiks?

Minu silmis peab noorte heaolu spetsialist olema hea suhtleja ning empaatiline. Samuti võiks ta olla sotsiaalvaldkonnast, kuigi ma arvan, et see pole esmatähtis. Pigem on oluline, et mõistad noori ning suudad nendega suhestuda – sa ei tõsta ennast noorest kõrgemale.

Noortega suheldes on ikkagi kõige tähtsam see, et nad tunnevad, et on aktsepteeritud ega tunne, et keegi neid maha teeb või jälle tänitab: miks sa ei saa, miks nii, miks naa. Loomulikult on ka kõrgharidus oluline, kuid minu arvates mitte kõige olulisem.

Kust jookseb piir, kus teie käed jäävad lühikeseks ja ei saa enam noort aidata? 

Ma arvan, et me oleme nagu kaas-kalamehed: me anname õnge, aitame seda hoida, aga kala peab püüdma ikkagi noor ise. Me saame noort aidata nii kaua, kui ta ise seda tahab.

Me aitame noorel leida neid kohti, kust tööd leida, aitame koostada CV-sid ja kirjutada motivatsioonikirju ning neid laiali saata, aga intervjuu peab noor läbima ikkagi ise. Saame noori aidata õige kooli valiku tegemisel ja teha SAIS-is sisseastumiskatseid, aga lõpuks peavad noored ise kõike tegema. Meie oleme toeks iseseisvaks kasvamise ajal.

Pärast teenuse lõppu, kui noor on saavutanud oma eesmärgi, läinud tööle, saanud kooli või kolinud välismaale, oleme me ikkagi olemas. Lihtsalt me ei ole enam iga päev nende kõrval. Noor saab meiega igapäevaselt siiski ühendust võtta, rääkida meile edulugusid või altminekuid.

Kuidas jõuab info noorte heaolu spetsialistidest noorteni ja kes on teie tugevamad koostööpartnerid?

Ideaalis võiks olla telereklaam või raadios tutvustus, aga praegu käivad noorte heaolu spetsialistid ennast koolides tutvustamas. NHS-il on ka omad võrgustikud, kuhu kuuluvad koolid, noortekeskused, sotsiaalosakonna töötajad ja lastekaitsetöötajad, kelle kaudu info suust suhu levib.

Meil Ida-Harjumaal on plakateid, mida on pandud koolidesse ja infotahvlitele. Noorte heaolu spetsialistid võtavad osa karjääripäevadest, kui neid toimub. Samuti on kõigil NHS-idel Harjumaal oma bännerid, mida võtame kaasa karjääripäevadele ja laatadele.

Mina isiklikult viin enda bännerit koolist kooli. Bänneril on QR-kood, mida skaneerides saab noor minu kontaktid. Enamasti võetakse ühendust telefoni teel, meili kaudu või sotsiaalmeedia kaudu.

Tihedam töö toimubki just koolide, noortekeskuste ja lastekaitsetöötajatega. Kuna noorte heaolu spetsialistid töötavad erinevates asutustes, siis enamik Harjumaa NHS-idest töötab omavalitsustes, sotsiaal- või haridusosakonnas. Samuti tegutsevad NHS-id noortekeskustes. Olenevalt piirkonnast on ka tugevad koostööpartnerid politsei ja Töötukassa.

Mis eristab noorte heaolu spetsialiste teistest, kes aitavad noortel tööd leida?

Lõbus asi, mida noortele pakume, on kindlasti külastused erinevatesse ettevõtetesse. Oleme teinud nii, et võtame kokku noored, kes huvituvad tööst erinevates ettevõtetes, käime kohapeal, tutvume võimalustega, kuidas noored saavad sinna tööle minna, mida on selleks vaja ja millised on seal töötingimused. Sellised päevad on noortele väga meeldinud. Oleme käinud näiteks IKEAs, Decathlonis, Omnivas ja Päästekeskuses.

Mina olen oma vallas koostöös naabervallaga korraldanud üheksanda klassi õpilastele väljasõite ametikoolidesse, selleks et noored näeksid, millised võimalused on, ja saaksid tutvuda koolidega. See toimub tugevas koostöös klassijuhatajatega, kuna nemad peavad andma oma loa seesuguste päevade tegemiseks.

Sellised päevad ja väljasõidud aitavad ka noortel erinevatest omavalitsustest omavahel tutvuda. Jäädakse ka pärast väljasõitu suhtlema ja rääkima.

Minu arust on see väga äge võimalus. Kuidas saavad aga lapsevanemad olla noorele toeks? Nii tööotsinguil kui ka kooliteel. 

Alati olemas olles, tingimusteta teda armastades ja aktsepteerides oma last sellisena nagu ta on. Oma täiskasvanuelu alustavat last toetades – kuulates teda ja aidates abi leida. Lapsele ei tohiks panna ebavajalikku survet ega liiga suuri ootusi ning oma täitmata unistusi talle peale suruda.

Lapsele ei tohiks panna ebavajalikku survet ega liiga suuri ootusi ning oma täitmata unistusi talle peale suruda.

Tekitada keskkond, kus pole kutsekoolide halvustamist. Tõesti, varem olid kutsekoolid nähtud kui koolid rumalatele, aga nende olulisus üha kasvab.

Minu suurim soovitus lapsevanematele oleks olla lihtsalt oma lapsele olemas. Kui näed, et lapsel on probleem, aita teda kas ise või professionaali abil. Ära jää liiga kauaks ootama.

Kutsekoolide olulisus tõesti kasvab praegu, eriti kuna meil on palju töötuid noori. Kui laps piisavat tuge ei saa, kuidas peaks või saaks näiteks psühholoog, sotsiaalpedagoog või sotsiaaltöötaja last toetada?

Üks variant oleks noor meie juurde saata, aga oluline on olla lihtsalt noorele olemas. Võime lihtsalt ära kuulata noore mured ning rõõmud. Alati ei pea me neid kuhugi tööle või kooli saatma, vaid me lihtsalt oleme olemas. Me kuulame, anname oma pädevuste piires nõu nii palju, kui oskame.

Ma arvan, et meie teenuse üks võlu ongi see, et me ei lükka kedagi lihtsalt eemale, me ei naeruväärista kellegi muresid.

Meiega ei pea alati istuma rangelt mingis kabinetis. Kasutame seda vormi, mis noorele sobib – kasvõi telefoni teel, pargis jalutades või kohvikus kohvi juues.

Kuidas peaks lapsevanem aru saama, kui tema noor vajab tuge ja abi, eriti siis, kui lapsevanema ja lapse omavaheline suhtlus sel teemal puudub?

Suuremad ohumärgid on sinu ja su noore suhtluses toimuv pöörang – kui noor ei soovi enam oma toast lahkuda, käitub teisiti kui varem ning soovib olla pidevalt kodust ära või hakkab sinu eest asju varjama.

Kindlasti ei tohi ka väiksemaid muutusi kohe kahe silma vahele jätta. Samuti soovitan olla väga avatud õpetaja tähelepanekutele, kuna nemad märkavad paljut just koolis. Kui noor viibib palju noortekeskustes, tasub noorsootöötajaga ühendust võtta.

Kui suur on lapsevanema osakaal noore teie juurde saatmisel, sest teie ei saa ju noort sundida midagi tegema, mida ta ei soovi?

Meie saame siiski vaid nõu anda. Anda lapsevanemale nõu, kuhu pöörduda. Meie ei ole ka pädevad andma psühholoogilisi hinnanguid vms.

Erinevatel Harjumaa omavalitsustel on erinevad võimalused – meie saame vanemat informeerida, kuhu, mida ja kuidas. Tihtipeale see, mida noor vajab, on lihtsalt aeg, et mõista, milleks vanem teda tahab suunata vaimse tervise abi saama.

Aga kui palju üldse on neid lapsevanemaid, kes teie poole pöörduvad?

Täpset numbrit ma öelda ei saa, aga Harjumaa üleselt on see number üsnagi suur. Ma väga julgustan lapsevanemaid seda tegema, kui nad näevad, et nende lapsel on mingid probleemid või mured, sest tihti ei taha noored ju oma vanematele rääkida. Tihtipeale ongi palju kergem rääkida neutraalsele isikule oma muredest.

Jah, tõesti, ma ise ka tunnen tihtipeale, et kergem on rääkida neutraalsele isikule, kuna tunnen ja tean, et see hinnang pole personaalne, vaid põhineb sisendil, mida andsin.