Kas lapsi ja noori kaasatakse piisavalt poliitikasse? Kas laste ja noorte hääl loeb? Kas keegi on valmis lapsi ja noori poliitikas päriselt kuulama? Kas keegi üldse kontrollib, et lisaks nende kuulamisele võetakse laste ja noorte arvamust ka otsuste tegemisel arvesse? Kõik need küsimused, lisaks paljudele teistele, on tulnud mind ümbritsevate laste ja noorte endi suust. 

Need küsimused peaksid täna, rohkem kui kunagi varem, olema demokraatlikus maailmas otsuste tegemise alustalad. Viimastel aastatel on läbi viidud erakordselt palju laste arvamust käsitlevaid uuringuid ning iga viimne kui neist rõhutab selgelt, et lapsed soovivad olla osa poliitiliste otsuste tegemisest, mis neid mõjutavad.

Olles osa Eurochildi Lastekogust ning tegeledes selle teemaga iganädalaselt, olen veendunud, et see muutus peab toimuma nii kiiresti kui võimalik ning et see peab tulema lastelt endilt. Näiteks aitasin ma eelmisel aastal koostada Accessible Voice raportit, kus on nüüd kirjas, et laste ja noorte osalus peab olema mitte ainult nähtav, vaid ka tõhus. See tähendab, et poliitikakujundajad ei tohiks piirduda vaid noorte ära kuulamisega, vaid peavad ka tagama, et nende ideed jõuaksid otsusteni.

Raportis tõid paljud noored välja, et nad tunnevad end sageli aruteludes nagu dekoratsioonid – kutsutakse küll kohale, kuulatakse viisakalt ära, kuid tegelik mõju jääb olematuks. See ei ole päris osalus, see on illusioon kaasamisest.

Loomulikult on positiivseid näiteid, kus noorte häält on ka tegelikult kuulda võetud. Eestis on näiteks osalusfondid, kus noored saavad teha ettepanekuid ja otsustada, kuidas kohalik omavalitsus nende ideid ellu viib. Samuti on olemas lasteombudsman ja mitmed noortevolikogud, mis annavad noortele platvormi poliitikutele sisendi andmiseks. Kuid küsimus jääb: kui palju neist algatustest jõuab reaalselt seaduste ja poliitiliste otsusteni?

Sageli unustatakse, et laste ja noorte kaasamine poliitikasse ei tähenda ainult seda, et neil lastakse rääkida – see eeldab ka, et nad mõistavad, kuidas poliitilised protsessid toimivad. Üks suurimaid takistusi on see, et noortele ei anta piisavalt teadmisi ja oskusi, et oma häält tõhusalt kasutada. Kui noorte kaasamine piirdub vaid ühekordsete aruteludega või sümboolsete osaluskogudega, kuid haridussüsteem ei anna neile arusaama poliitikast ja otsustusprotsessidest, siis ei saa ka noored ise oma võimalusi täielikult ära kasutada.  Tõeline muutus algab siis, kui noored ei pea enam endale õigust osaleda välja võitlema, vaid see on neile sama loomulik kui haridus või tervishoid.

Noorte osalus poliitikas ei ole küsimus viisakusest ega kohustusest, vaid demokraatia kvaliteedist. Kuni noorte hääl on vaid formaalsus, ei saa rääkida päris kaasamisest. Kui soovime, et noored mitte ainult ei räägiks kaasa, vaid ka mõjutaksid päriselt otsuseid, tuleb neid varustada teadmistega, anda neile otsustuspädevus ning võtta nende ideid sama tõsiselt kui täiskasvanute omi. See ei ole pelgalt poliitiline teema – see on küsimus sellest, kelle hääl loeb ühiskonnas.