Koolistress ei ole pelgalt noore enda mure ja kurnatus, vaid suurem probleem ühiskonnas, millega tuleks tegeleda. See mõjutab väga palju nii toimetulekut kui ka vaimset heaolu. Kui õppetöö on pingeline ja koolis raskem aeg, hakkab tihtipeale vaimne tervis selle all kannatama.

Koolistressini võivad viia mitmed tegurid: suur tööde hulk, hinded, suhted klassikaaslaste ja õpetajatega, raskemad õppeained, kõrged ootused nii enda kui ka vanemate poolt jne. (Kooli)stress on elu loomulik osa, kuid see ei tohiks meie üle kontrolli võtta.

Kui ikka iga päev on pärast kooli selline tunne, et homme küll hea meelega tagasi ei läheks, tuleks sellest oma lähedastega rääkida.

Olen oma silmaga näinud, kuidas koolistress viib suure masenduse, kurnatuse, ärevuse, tüdimuse ja läbipõlemiseni. Seda ei saa aga päris üheselt võtta, sest kõik kogevad stressi erinevalt. Teatud hetkeni on normaalne neid tundeid tunda, aga kui need hakkavad domineerima ja meeleolu kaldub iga päev negatiivsuse poole, peaks midagi ette võtma.

Me kõik saame midagi teha, et meil oleks kergem. Võtta enesele kasvõi 15 minutit päevas on juba väike, kuid vajalik samm. Kohustuste täitmine on oluline, kuid ennekõike peame enda peale mõtlema. Me ei saa endast midagi anda, kui meil pole energiat. Eneseabi nippe on palju, ent järjepidevus on sealjuures kõige olulisem. Mind on aidanud näiteks hingamine ja väljas liikumine, kuid igaüks peab ise leidma enda jaoks selle õige meetodi. 

Kui vahepeal tundub, et kõik kasvab üle pea ja koolis on väga raske, tuleks olukorda hetkeks kõrvalt vaadata. Olles väga emotsionaalsed, ei pruugi me selgelt mõelda ja kõik võib tunduda lootusetu. Kindlasti tuleks suuremate probleemidega pöörduda psühholoogi või nõustaja poole. Abi küsimine pole häbi, vaid julgus. Meil kõigil on raskemaid aegu ja siis tuleb meeles hoida, et ainuke kindel asi on muutus. Kõik halb möödub. Mitte ükski hinneteleht ega kellegi teise heakskiidu nimel pingutamine ei ole olulisem kui sinu heaolu. Oleme enda vastu mõistvamad ja andestavamad.