Õpetajaamet on palju enamat kui lihtsalt ainealaste teadmiste edasiandmine. Nimelt see hõlmab ka õpilaste emotsionaalset ja vaimset toetust, mis võib olla isegi komplitseeritum kui aine õpetamine. On oluline, et õpilane näeks õpetajat mitte ainult klassiruumi autoriteedina, vaid ka usaldusisikuna, kes suudab läbi empaatia aidata noort ka kõige keerulisemates olukordades. Üks raskemaid ja tundlikumaid teemasid, millega õpetaja võib kokku puutuda, on õpilase kiindumus. 

Noored otsivad koolikeskkonnast sageli turvatunnet ja mõistmist, mida nad ei pruugi väljaspool kooli leida. Õpetaja võib oma hoolivuse ja tähelepanuga pakkuda tuge, kuid mõnikord viib see ka sügavamate tunnete tekkeni. Õpilase kiindumus õpetaja vastu on loomulik ja mõistetav, kuid sellises olukorras on õpetaja ülesanne käituda vastutustundlikult ning professionaalselt. Ignoreerimine  või emotsioonidest möödavaatamine võib tekitada õpilases segadust, häbi ja isegi süütunnet, mis omakorda annab võimaluse tõsisemateks emotsionaalseteks kriisideks. Olles olukorras, kus suhtlus on muutunud isiklikumaks, oleks vaja seda järk-järgult ja delikaatselt tagasi tõmmata. Oluline on see, et õpilane saaks aru, miks selline muutus on vajalik ning tunneks, et teda ei lükata kõrvale ega jäeta üksi. Samal ajal peaks teda juhendama tuge otsima ka teistelt – näiteks koolipsühholoogilt  või mõnelt teiselt usaldusväärselt täiskasvanult. Noored vajavad turvatunnet ja kui õpetaja selle järsku ära võtab, võib see põhjustada tugevat emotsionaalset valu, mis võib viia ärevuse, depressiooni, enesetapumõtete või muude probleemideni, sh koolist puudumise soovini. Seetõttu peab  igasugune muutus olema hoolikalt läbimõeldud ja õpilase vajadusi arvestav. 

Kui õpilane väljendaks oma tundeid mulle kui õpetajale, kuulaksin teda rahulikult, ilma hinnanguteta. Kinnitaksin, et tema tunded on inimlikud ja alati olen nõus kuulama ning võimalikkuse piires abi pakkuma, kuid samal ajal selgitaksin, et õpetaja ja õpilase vaheline suhe peab jääma professionaalseks. Minu eesmärk oleks aidata õpilasel mõista oma tundeid ja toetada teda nende töötlemisel viisil, mis ei tekitaks talle lisapingeid. Avatud ja toetav suhtumine võib aidata noorel õppida oma emotsioonidega toime tulema ning arendada oskusi, mis aitavad tal ka edaspidi keeruliste tunnetega toime tulla. Lisaks püüaksin igapäevases koolielus luua keskkonna, kus kõik õpilased tunneksid end turvaliselt ning väärtuslikena. Suhtleksin sõbralikult ja austusega, sest iga noor inimene vajab tunnet, et teda hinnatakse ja märgatakse. Usun, et õpetaja roll on olla eeskujuks, kuidas teistega suhelda empaatiliselt ning lugupidavalt. Naeratus, julgustav sõna või väikene tunnustus võivad muuta noore päeva veelgi paremaks, kui me, täiskasvanud, arvata oskame. 

Õpetajana võtaksin vastutuse mitte ainult õpilaste akadeemilise arengu, vaid ka nende emotsionaalse heaolu eest. Noore tunnete austamine, professionaalne suhtlus ja hooliv tugi aitaksid neil  paremini mõista oma emotsioone ja kasvataksid enesekindlust. Minu eesmärk oleks aidata noortel  kasvada tasakaalukateks ja iseseisvateks inimesteks, kes suudavad toime tulla ka keeruliste tunnetega. Ma usun, et empaatia ja professionaalsus ei välista teineteist, vaid loovad sümbioosse keskkonna, kus iga õpilane tunneb end turvaliselt ja toetatuna. Lõppude lõpuks on õpetaja eesmärk aidata noortel avastada mitte ainult maailma, vaid ka iseennast.