M.I.S – mina ise saan, kuid mida? Vastuseid võime leida täpselt nii palju, kui leidub erinevaid särajaid, kuid kahe maailmamuutja Merili ja Kätlyni jaoks tähendab see oluliste probleemide lahendamist ja tegutsemist laste-noorte igapäevaste oskuste arendamise nimel. Lühidalt öeldes on tegemist tuleviku põlvkonna suunanäitajatega, kes on loonud väärtustel ja kogemustepagasil põhineva reaalse väljundi.

Merili jaoks on laste aitamine alati südamelähedane olnud, sest olles vanem õde kuuele lapsele, on temas soov panustada ka nende eluloo kujundamisel. Kõige selle raames on ta aidanud kaasa diabeeti põdevate laste-noorte elukvaliteedi parandamisele, pälvides sellega ka tunnustusauhinna “Lastega ja lastele” 2016. aastal preemia  “Lapse suur tegu” kategoorias. 

Kätlyni näol on tegemist mitmekülgse eeskujuga, kes lisaks põhitööle Kohtla-Järve Gümnaasiumi huvi-ja projektijuhina on Changemakers Academy korraldaja, suur reisihuviline ja tõeline ideest teostuseni võimendaja. 

Selle kõige taustal on oluline see, kuidas saavad ka nende enda patareid just sobivas koguses puhata ja laetud – mis neid inspireerib ja särama paneb?

Kätlyn: “Mind inspireerib see, kui inimesed astuvad üle oma hirmudest ja julgevad olla nemad ise, elada välja ehedaid emotsioone ja tegeleda enda südameasjadega. Seepärast soovingi aidata inimestel leida endas see julgus, kirg, armastus enda vastu, et meie kõigi sees säraks leek, mis meis seda sooja õnnetunnet looks. Mis saab olla veel ilusam, kui siirast elurõõmu tundev inimene!”

Merili: “Mind inspireerib muutuste loomine ja inimeste aitamine! Kui need kaks asja ühendada, siis võib mind näha igati pühendunult tegutsemas ning endast täit maksimumi andmas. Kui saab südamega ja päriselt olulist asja teha, siis kõik kihab seest. See on justkui ilutulestik iseendas!”

M.I.S – mina ise saan + Huggy 

Koostööjõu musternäidiseks on Kätlyni ja Merili ühistööna sündinud Huggy ehk eneseanalüüsipäevik, mille taust ulatub tagasi 2020. aasta juulisse. 

Huggy loojad: “Huggy päris algus viib tagasi selle aasta juulisse, kui olime teel oma esimesele reisile Hiiumaale. Praamil olles tabas meid suur üleväsimus, mis päädis ekstaasiga luua ühine ettevõte selle lühikese sõidu ajal. Algne mõte oli luua kallistuste koolitusi pakkuv firma, millest tuleneb tegelikult ka Huggy enda nimi. Hiljem loobusime  algsest ideest ja tahtsime teha hoopis sündmuste agentuuri, kuna mõlemad oleme sündmuste korraldamise valdkonnas tegutsenud ning seda väga nautinud.

31. oktoobril aga leidsime end edasi lükkamas kõiki plaane seoses ühise ettevõtmisega, sest aega justkui polnud. Sügavamalt juureldes mõistsime aga, et sündmuste agentuur polnud “see õige” meie jaoks – sellel puudus justkui sügavam missioon. Hakkasime korralikult ajurünnakut tegema, alustades sellest, et mida meile meeldib teha ning lõpetades sellega, mida maailmal vaja on.

Sünergias tekkiski idee luua Huggy eneseanalüüsipäevik, kuivõrd mõlemad tegeleme päevikute täitmisega ning polnud varasemalt leidnud head lahendust oma noorematele sugulastele kinkimiseks.”

See on uue päeviku eellugu, kuid seda kõike ilmestava tegelikult loojate enda isiklikud lood, väärtused ja tähelepanekud, mis on uute tähtede särama panemise töövahendile heaks aluseks. 

Merili: “Kuivõrd olen ise päevikut kirjutanud juba üle kahe aasta ning sellest aastast suunanud ka oma kirjutada oskavaid õdesid sama tegema, siis tõesti usun Huggysse jäägitult. Samamoodi, nagu uskusin sellesse, et diabeeti põdevaid lapsi ja noori peaks aitama, et nad saaksid paremat elukvaliteeti. Ei jõua juba ära oodata, millal saab kuulda lugusid sellest, kuidas Huggy on kedagi aidanud! Eriti võimas on enda tunne sees, kui tead, et teed südamega ja päriselt olulist asja – kõik kihab seest.”

Kätlyn: “Olen suurema osa ajast üles kasvanud vanavanematega, ema oli kaugel tööl ning nägin teda harva. Üksiku lapsena mõjus selline lapsepõlv valusalt ning sellest ajast on kandunud edasi paljud ebakindlused. Näen, kui palju seda on ka tänapäeval ning kui raske on noortel oma kartuste ja muredega hakkama saada. Eriti näen seda mulle armsate täditütarde peal. Tunnen suurt sisemist soovi just kõiki neid noori hingi aidata, et nad suudaks juba varakult ennast ise aidata, osata enda tundeid analüüsida. Olen leidnud, et näeme maailma palju ilusamalt, kui suudame mõista iseennast sellisena, nagu oleme. Soovin, et me kõik julgeks ennast avastada ja armastada. Soovin, et astuksime igaüks väikeseid samme, et hakata endasse uskuma. Mõelge, kui äge tunne see võib olla!”

Selle kõige najal kavandati Huggy edasine teekond, et see jõuaks ka jõulukuuse all olla suurimaks üllatajaks ning elevuse tekitajaks, kuid kuidas see kõik ühe kuuga leidis teostuse?

“Juba 31. oktoobril kribasime valmis ning levitasime turu-uuringu küsitlust, et mõista, kas ja kui palju on meie ideel jumet. Tuli ülimalt positiivne vastukaja, meie tuttavad jagasid seda ise proaktiivselt oma FB gruppides, meililistides. Kolm päeva pärast ideeni jõudmist nentisime, et Huggy on vajalik ning tekkis küsimus: “Aga mis siis, kui jõuaks jõuludeks valmis?”

Nii hakkasime usinalt tegutsema, teades, et aega pole just eriti palju – vaid kuu oli jäänud ajani, mil tahtsime välja tulla Huggyga. Möödusid pikad-pikad õhtud ajurünnakutega ning aruteludega. Lisaks ei saa mainimata jätta, kui suur roll oli kõigil meie lähedastel, keda kaasata jõudsime – Huggy lugude kirjutajad olid nõus väga lühikeses ajaraamis oma lugusid jagama, psühholoogid sisu üle vaatama ja illustraator kujundusi genereerima. 

Kõigi ühise pingutuseta poleks me kindlasti siin, kus me praegu oleme. Oleme nendele ülimalt tänulikud!”

Huggy edasistest seiklustest saab lugeda siit: https://huggy.ee

Intervjueeris: Triin Sooäär (17)
Lastekaitse Liidu noortekogu juht / Märka Last portaali toimetaja