Page 32 - Märka last ajakiri - mai 2020

Ma olen Oliver, ma olen 12. Ma elan asulast väljas ja hommikuti käin rattaga koolis. Pärast kooli lähen tagasi koju ja siis lähen sõpradega õue. /.../ Mul hakkab trenn pool kuus ja lõpeb pool seitse. Aga vahepeal läheb kauem ka. Õhtuti õpin ka ja vahepeal
õpin koos ema või isaga. Me oleme sõpradega õhtuti keskel pinkide peal istume või räägime juttu või siis oleme bussijaamas. Oleme siin keskel – lihtsalt istume ja kuulame muusikat. Praegu on natuke külm, seepärast käimegi bussijaamas ka, et seal on soojem. /.../ Siin ei ole eriti turvaline minu meelest. Siin on igast joodikud ja gängid
on ka. Joodikud on bussijaamas või igal pool. Gängid on kahe poe vahel. Elektrijaama taga ka istuvad joodikud. Ja siis on üks poiss veel – ta on kuusteist – temast peab eriti eemale hoidma. Ta mingi pommib raha välja poistelt, tüdrukuid ta jah ei kiusa. Kui ta tuleb, siis peame kohe ära kaduma.” (Oliver, 12 a)
Lapsed pelgavad täiskasvanutelt abi paluda
Palusime uuringus osalenud lastel rääkida lugusid, kuidas nad on toime tulnud ligipääsu piiravate teguritega avalikus ruumis, haridusasutus- tes, vaba aja veetmisega seotud kohtades, transpordis, kaubanduses. Kuidas lapsed neid täbaraid olukordi lahendavad? Selgus, et lastele omane mänguline, fantaasiaküllane ja positiivne meelestatus ei lase neil probleemide korral pikalt nukrutseda. “Kuidagi saan hakkama ikka!” oli vastus, mida sageli intervjuudel kuulsime. Ent lapsi jääb ebamugavusi tekitanud olukord siiski häirima. Tunnistati, et ligipääse-
32
Märka last / mai 2020