Selle aasta juulis otsustasin proovida midagi, mida arvasin, et ei tee terve oma elu jooksul – kandideerisin oma esimesele häkatonile. Olin pikalt osalemise peale mõelnud, kuid ei arvanud, et oleksin Hüppelauale sobilik osaleja, sest ei tegele vabal ajal kodeerimise ega muu säärasega. Sellest hoolimata otsustasin teha midagi, millest on viimastel kuudel saanud uus harjumus – astusin oma mugavustsoonist välja.

22. juuli hommikul kogunesid kõik Hüppelaual osalejad Kopli Sepikoja Galeriisse algustseremooniaks ja ideekorjeks. Korje vältel toodi välja mitmeid probleeme, millest kuulsin esimest korda. Näiteid pakuti erinevatest valdkondadest, alates aiakujundusest kuni moodsate helkuriteni. Mulle endale tuli ideekorje ajal mõte, mis keskenduks laste ja noorte elustamisoskuste arendamisele, kuid sel aastal see valituks ei osutunud. Peagi oligi saabunud aeg moodustada tiimid ja otsustada, milline idee pakutud valikutest kõige sobilikum tundus.

Mööda saali liikudes tutvusin paljude andekate ja avatud noortega, kellelt kuulsin lähemalt erinevatest ideedest. Lõpuks liitusin viieliikmelise tiimiga, kellega otsustasime oma peamiseks projektiks võtta kampsuni loomise, mis suudaks vastavalt kliimale temperatuuri muuta. Kirss tordil oleks see, kui temperatuuri saaks juhtida ka mobiilirakenduse kaudu.

Enne suure töö algust külastas Hüppelauda Markus Trasberg, kes rääkis osalejatele ettevõtte asutamisega seonduvast. Oli ülimalt meeldiv kuulda, et temagi oli kunagi Hüppelaua huviline. Mulle pakkusid huvi tema põnevad ja värvikad ideed ning teekond, mille ta oli läbinud, et jõuda oma praeguse karjäärini.

Sari Hume-Mehtälä tuli üritusele arendama noorte praktilisi oskusi Lovable’i rakenduses, millest ma isiklikult polnud varem kuulnudki. See 45-minutiline tund õpetas mulle, kuidas tehisintellekti abil rakendusi luua, ning arendas oskust oma ideid võimalikult lihtsalt selgitada.

Suvekooli jooksul külastasid meid veel mõned esinejad, kellelt õppisin palju uut nii ettevõtluse alustamise kui ka riskikapitalistide kohta. Tarkusi ei tulnud aga ainult loengutest, vaid ka praktikast, sest häkaton pole häkaton ilma probleemideta.

Juba esimesel õhtul ilmnesid väikesed viperused, sest ma ei saanud tiimiga füüsilise toote loomist alustada ning kogu rõhk tuli suunata disainile, mis polnud tol hetkel kõige olulisem aspekt. Murekoht seisnes materjalides, kuna häkatonile polnud algselt vajalikke tooteid ostetud. Seetõttu pidime välja mõtlema uue plaani, kuidas oma aega targalt kasutada.

Järgmise päeva lõunaks saabusid meie meeskonna kauaoodatud materjalid ning asusime entusiastlikult ehitama, jagades ülesanded omavahel ära. Tegelesime õmblemise, kodeerimise ja süsteemi kokkupanemisega, mina ise viimasega. Kuid nagu arvata võis, ei jätkunud rõõmu kauaks. Nimelt avastasime, et meile polnud akut toodud ning ilma selleta polnud võimalik süsteemi midagi ühendada, testimisest rääkimata.

Kõik vajalikud asjad saime kätte alles 24. juuli õhtuks ehk vähem kui päev enne toote esitlemist. Sel hetkel tundus leiutise valmis saamine peaaegu võimatu ning tundsin ka ise, et lootust enam eriti polegi. Pingest hoolimata tegime 25. juuli hommikul nähtavaid edusamme. Näiteks hakkas süsteem tööle ja saime selle kampsuni sisse paigaldada. Paar tundi enne esitlust valmis ka video pitch ning planeerisime lava paigutuse.

Lõpuks oligi valminud töötav eksemplar, mida saime meeskonnaga rahvale esitleda. Idee sai külastajatelt üpris positiivset tagasisidet ning töötas kenasti ka esitluse ajal. See hetk tõi mulle meelde algklassidest pärit ütluse, mida mu klassijuhataja sageli kasutas: „Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.“