Kelian, natukene keerulisemate teemade juurde minnes, lastekaitse valdkonnast ning Sinu kogemusest rääkides – Sul on olnud väljakutseterohke teekond. Milline oli Sinu kooliaeg?

Pigem on halvad kogemused olnud. Põhikoolis oli kiusamist ja sellele lisandus kiusamine internetis. Ma ei saanud kodus rahulikult olla ilma, et mind oleks taga räägitud, midagi minust postitatud. See oli raske periood. Võin ühe intsidendi tuua, kui sain klassiõdedega hästi läbi. Meil oli kolmnurksuhe, saime omavahel läbi, aga ühele neiule ei sobinud, et ma sain teise klassiõega läbi ja õpetaja võttis ta tunnist ära, et sel teemal rääkida. Hiljem õpetaja palus mul ja teisel klassiõel oodata ja vestelda. Õpetaja lubas klassiõe tundi, aga soovis minuga vestelda. Selleks ajaks oli minul ärevus nii suur, pinge oli peal, paanikahoo tekkimise tunne. Läksime eraldi tuppa rääkima – õpetaja rääkis kuidas mina ei suhtu teisesse klassiõesse hästi ja me ei saa läbi, et minul on vimm. Tegelikult nii ei olnud, selgitasin oma versiooni, et saan mõlemaga läbi ja mul ei ole probleemi kui nemad saavad omavahel läbi. Samal ajal mul oli nutt kurgus, hingeldasin, jalad värisesid ja lõpuks ütlesin klassijuhatajale, et mul diagnoositi depressioon. Inimeseõpetuse õpetajana oleks pidanud ta seda kindlasti teadma, mida see tähendab. Mida tema ütles – kas sa soovid, et ka teisel klassiõel tekiks depressioon? Ma olin väga šokeeritud, see ei olnud sobiv vastus tema poolt. Mina avasin just midagi enda poolt ja ta vastab ründava lausega, nagu mina oleks süüdi, et mul depressioon diagnoositi. Hästi palju segadust tekitav ja loomulikult hiljem läksin nuttes minema, mitte midagi aru ei saanud, stress ja pinge oli peal, tahtsin koolist lihtsalt ära minna ja lõpuks ma vahetasin kooli. Kuna eelnevast koolist jäi mul depressiooni nii öelda algtase alles, siis see lihtsalt süvenes järgnevas koolis, kus hiljem sotsiaalpedagoog viis mind ise erakorralisse laste vaimse tervise keskusesse.

Kelian, kui vana Sa olid?

Ma olin käinud juba 6.-7. klassis sotsiaalpedagoogi juures, aga temast ei olnud väga kasu. Ma ei mäleta ka seda enam. Tean, et kui vahetasin kooli, siis läksin 8. klassi ja seal sotsiaalpedagoog  pakkus mulle lahendust, et kui mul on enesetapumõtted või endal on lihtsalt halb olla depressiooni tõttu, siis laulaksin oma mõtteid ja tundeid rongijuhi lauluna, et kui muidu „rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh“, siis laulaksin, et „ma tahan ennast ära tappa, tsuhh-tsuhh-tsuhh“. See abi ei olnud adekvaatne, arvestades, et me oleme noored, teistmoodi, meie generatsioon on teistmoodi,  aga ta oli ikkagi vanade meetodite juures. Need ei olnud abiks. Hiljem kui uus klassijuhataja sai teada, et olen ennast vigastanud ja teen seda pidevalt, siis ta sai aru, et mul oli kriis ja et mind peaks viima haiglasse. (Ta oli õppinud meedikuks ja ta oli kiirabi brigaadis sõitnud).  Nad otsustasid koos sotsiaalpedagoogiga, et mind peaks viima haiglasse ja siis nad koos sotsiaalpedagoogi viisid mind erakorralisse, kuna mu kool oli lähedal laste vaimse tervise keskusele.

Kui sa täna tagasi vaatad, mismoodi üks täiskasvanu oleks võinud käituda? Kas Sa oled mõelnud, mida Sa tol hetkel tegelikult vajasid – seda, mida Sa võib-olla väljagi ei suutnud öelda?

Kindlasti ma vajasin, et keegi usuks, mida ma räägin. Mitte ei hakkaks mind sildistama ja tegema otsuseid üle minu pea. Kuna see haiglasse viimise otsus tehti ikkagi üle minu pea, loomulikult arusaadav otsus – tagasi vaadates saan sellest täiesti aru, aga oleks olnud ka tore ja minu jaoks õiglasem kui nad oleksid maininud seda mulle ka varem: „Et nii, Sinu olukord on selline, kahjuks siin on Sinu valikud, mida Sa vajaksid mitte, et surutakse nii öelda peale.

Kas ma sain aru, et Sina jäid selles protsessis kõrvale ja Sind ei kaasatud?

Jah, nii on olnud peaaegu iga spetsialistiga – psühhiaater, sotsiaalpedagoog, psühholoog, koolipere… vanematega, lastekaitsega, turvakoduga samuti. Mulle ei antud valikut. Nüüd hiljuti kui käisin psühhiaatri juures, siis mulle anti valik. Ta oli väga abivalmis, ta andis erinevaid valikuid, kuidas saaksin endale leida õige annuse, mitte et mind pannakse kõige kangema ravimidoosi peale, mis Eestis lubatud. See ka ei ole okei.

Evert – ka Sinul on olnud seiklusi. Milline oli Sinu kooliaeg?

Lühidalt – ma olin üksi. Tegelikult läbi põhikooli, algusest peale kuni läksin kutsekasse – terve selle aja oli kiusamine. Põhikoolis oli see üsna agressiivne. Füüsilist vägivalda ei olnud, aga klassist kollektiivina välja arvamine, mis noore jaoks ei ole kellelegi meeldiv. Kujutan ette, et ka täiskasvanutele.

Milles kiusamine väljendus?

Nimega kiusati, ma ei ole sündinud selle nimega. See laienes kaugemale kui minu oma klass. Ka paralleelklassist oli noormehi, kelle jaoks oli see jube naljakas. Muidugi ma küsisin abi, proovisin vastu hakata. Abi, mis ma kodust sain – ära pööra tähelepanu. Ignoreeri. Ära pane tähele. Ega koolist suurt teistsugust vastust ei tulnud – ole üle sellest. Päris keeruline on noorena üle olla kui neil on sõbrad, aga mul ei ole. Kodus üritati leida midagi, mida mina saaksin teisiti teha, et kiusamine lõppeks või leeveneks. Kuigi mina ei olnud teinud midagi peale selle, et ma läksin kooli ja lootsin, et leian mõne sõbra.

Kiusamine lõppes siis kui lõpetasin põhikooli. Vahepeal käisin ka erikoolis – isegi seal. Seal ei olnud kiusamine nii hull, aga isegi seal. Koolipersonalilt sain abi niipalju, et kui kodus piisavalt palju olin rääkinud ja vanemad kooli jutule läksid, oli arenguvestlus:  kiusaja, tema vanemad, mina ja minu vanemad ja klassijuhatajad peale tunde koolis istume ja räägime. Aga ega see palju ei aidanud. Paar korda tegi see isegi hullemaks.

Kelianil ja Evertil on olnud palju kokkupuuteid erinevate spetsialistidega. Aastate jooksul on noortega tegelenud lastekaitsetöötajad, erinevad vaimse tervise spetsialistid, psühholoogid, psühhiaatrid, vaimse tervise õed, erikooli töötajad, noorsoopolitsei, perearst ja -õed, turvakodus erinevad inimesed, kiirabitöötajad.

Millal teie esimene kokkupuude oli lastekaitsega ja mis selle tingis?

Ilmselt seetõttu, et tegin koolist hästi palju poppi ja lastekaitse võttis ilmselt emaga ühendust. Ma ise lastekaitset ei mäleta, aga ainus, mida tean, on see, et nad tahtsid mind Nõmme teele panna, kus on ka kinnine asutus, aga mu ema oli kategooriliselt sellele vastu. Rohkem ei mäleta.

Evert, Sina mainisid erikooli – mis Sind sinna viis?

Kõrge riskikäitumine. Tänu kiusamisele tänu kiusamisele tekkis see trots, niiöelda tiineka trots ja minu väljapääs oli koolist poppi teha, mõnuainete tarvitamine, tubakas, alkohol ja selle tagajärjel hakkasin muidu lollusi tegema. Mul on väga piinlik, sest varastasin ja mul oli läbi selle palju kokkupuuteid politseiga. Mulle täielikku protsessi ei ole selgitatud, aga ilmselt politsei andis info kohtule ja sealt suunati mind KLATile.

Kust saab üks noor niimoodi alkoholi ja kas te tegite seda üksi või oli see kamba tegevus?

Evert: Keskkond. Sa üritad leida inimesed, kellega Sa kuulud. Ma ei kuulunud mitte kusagile. Leidsin inimesed, kes enam-vähem tekitasid kuuluvustunde, aga ilmselgelt ma pidin neile meelejärgi olema ja käituma nagu nemad, tegema asju, mida nemad ka teevad.

Kelian: Minul pigem hakkas kõrgem riskikäitumine 8. klassis. Tänu oma klassiõele sain tuttavaks tema sõbrannaga ja sealt edasi. Temaga ma enam sõbranna ei ole, aga tema käest saime suitsu, alkoholi, mõnuaineid, kõike, mida oli vaja. Tegime lollusi, jõime parkides, tegime suitsu igal pool.

Noortele selgitatakse palju tubaka, alkoholi kahjulikkusest. Kas see läheb korda?

Evert: Absoluutselt mitte. Sa oled 13-14, niikuinii planeerid, et sa 18. sünnipäeva ei näe, mis see Sind segab, et 40. aastasena kopsuvähk tekib kui praegu suitsetad. Too moment absoluutselt ei sega.

Kelian: Ma ka ei näinud elu peale 18. eluaastat. Isegi, et ma olin mõelnud selle peale, aga siis ma seda ei näinud. Loomulikult see ei lähe korda, Sul on suva. Sa saad teha midagi, mis on keelatud ja keegi ei pane seda Sulle pahaks. Üks kord elus selline tunne, et teed, mida tahad. Lõpuks oled kontrollis oma elu üle.

Kelian, paljudel noortel on raskusi vaimse tervisega ja elujõu leidmisega. Mis Sind aitas? Kuidas sellest välja saab? Millal tekib esimene valguskiir?

Ma ütleks nii, et depressioonist ei saa lahti, ka ravimitega mitte. See on ajukeemiasse tekkinud ja sa lihtsalt õpid sellega toime tulema. Mul oli nii, et pikki aastaid käisin spetsialistide juures, mitte midagi ei aidanud, kogu aeg katsetati ravimeid minu peal, miski ei toiminud. Lõpuks sai endast nii siiber“. Ma ei tahtnud olla enam see inimene, käia selles nõiaringis – kui  midagi head juhtub, siis tuleb mõte, et nüüd peab midagi halba juhtuma, sest nii tavaliselt oli. Kui oli natukenegi hea periood, siis teadsin, et nüüd tuleb midagi halba. Mina lihtsalt võtsin ennast kokku. Üritasin abi päriselt vastu võtta, päriselt oma häält kasutada. Leida endale õige ravi meetod. Lõpuks kui olin gümnaasiumis, siis lõpuks otsustasin, et ma rohkem ei võta ravimeid. Mul on nii siiber, keegi ei suuda mind aidata, olin ravimitest täis topitud, et ma olin tuim kui kala, midagi teha ei saa, liigun kui robot, emotsioone ja tunde absoluutselt ei ole, iga päev on sama. Siis ma otsustasin, et ma enam nii ei taha, lõpetasin ravimite võtmise ja nüüd eelmise aasta augustis läksin uuesti spetsialisti juurde, nüüd on mul päriselt ravimid peal, mis mulle töötavad. Päriselt.

Kelian, mis Sina arvad, kas ainult ravimitest piisab või tuleks keskkonnas midagi muuta?

Esiteks keskkond, aga teiseks on ka see, et kui psühhiaatrid inimesi ravimitega täis topivad, siis see ei aita ju. Sul on vaja teraapiat lisaks. Ravimid on lisaks väike tõuge, et natukenegi parem oleks, teraapia on see, kus hakkad alles mõtestama oma eluviisi, igapäevatoimetusi, kus see muutus päriselt hakkab tulema. Aga ravimid on selle kõrvalt 10%, mis aitavad. Kuna süsteemil ei ole kahjuks piisavalt raha, et aidata, siis ongi see, et saad ravimid ja mine ela oma elu. See ei ole jätkusuutlik.

Evert, kuidas Sulle tundub? Mis on Sind aidanud?

Tegelikult ei tule sellest välja. See läheb paremaks ja sa õpid sellega elama, aga need asjad ei lähe kunagi ära. Tihti kujutatakse ette, et tuled asjast välja, et see tähendab seda, et see asi järsku haihtub ära ja sul ei ole mitte midagi, aga seda ei juhtu. Tegelikult ma vaimse tervise professionaalidelt niimoodi abi ei saanudki. Mina sain abi sellest, et ma lõpuks hakkasin vaikselt iseendaga rahu tegema. Üritasin lihtsalt iseendale meeldida, sest hästi suur murekoht oli see, et ma mitte kellelegi ei meeldinud, kellelegi ma ei sobinud.

Ja mis mind lõpuks aitas, oli see, et mind kaasati projekti „taastav õigus“ ja seal ma sain aru, et ma aitan neid noori, kes ma olen ise olnud. Olen mõelnud, et äkki ma saaksin midagi teha. Olen viimased paar aastat olnud mõttemaailma juures, et üritan olla teistele see, keda minul endal ei olnud. See on mind palju toetanud.

Evert, keda Sina vajasid?

Seda kes ma täna olen. Kedagi kes kuulaks. Kedagi, kes ei tühistaks minu lugu, mõtteid ja tundeid. Ilmselgelt meil kõigil on erinevad kogemused, aga kui mulle tuleks samasugune 12 kuni 12 – aastane rääkima oma muret, ma aktsepteeriksin, et ma ilmselt ei mõista, aga ma oleksin vähemalt kuulav kõrv, et ta saaks ennast välja rääkida. Võib–olla see aitab tal juba iseennast aidata, need puntrad lahti harutada.

Soovitusi: Ära lase kõigutada ennast sellest, mida teised arvavad ja mõtlevad. Lõpuks on tähtis see, kuidas Sa ise ennast tunned. Kui sa saavutad suuri asju: uhke maja, uhke auto, uhke töö, aga kui sa ise selle juures õnnelik ei ole, mida see tegelikult annab sulle? Tuleb endalt surve maha võtta, et ma nüüd pean teadma ja otsustama ja kohe hakkama saama. Tuleb proovida lihtsalt iseendalt surve maha võtta – go with the flow.