Helen Hääl
Perekonnaõiguse advokaat, advokaadibüroo Concordia
Kutseline perelepitaja, 7 kutsetase
Aasta vahetudes tehakse igas valdkonnas kokkuvõtteid lõppevast aastast ning vaadatakse uude aastasse lootusrikkalt. Nii saab ka analüüsida perekonnaõiguse vaidluseid, kohtupraktikat, teha kokkuvõtteid ja järeldusi ning jagada soovitusi algavaks aastaks. Lõppeva aasta perekonnaõiguse vaidluste kokkuvõttes soovin rõhutada kahte olulist tähelepanu tõstatanud vaidlusmomenti – lapse eraelu kaitse sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses ning vanemast võõrandamise sündroomi. Need on olnud minu selle aasta praktikas kõige olulisemal kohal, kus on selgelt märgata, kuidas lapse heaolu on kahjustunud enim.
Mida peame silmas lapse eraelu kaitse all?
Eelkõige seda, et viimasel ajal on liiga leebelt suhtutud lapsesse puutuvate vaidluste kajastamisega, seda eelkõige sotsiaalmeedias. Kust läheb siis piir – kas lapse eraelu kajastamine vanemate vahelises hooldusõiguse ja suhtlusõiguse vaidluses on vanema õigus? Isegi kui sellega rikutakse lapse eraelu? Sellele küsimusele saab vastata vaid ühtepidi: lapse hooldus- ja suhtlusõiguse vaidluste ning menetluste kajastamine avalikkuses rikub lapse eraelu ja peab olema rangelt keelatud.
Kõige kurvemad on olukorrad, kus lapsi tuleb kaitsta nende endi vanemate eest. Lapse vanemad peaksid tagama igakülgselt lapse heaolu, sh lapse eraelu kaitse. Paraku see alati nii ei ole. Meediat, eelkõige sotsiaalmeediat, kasutatakse vahendina mõjutamaks avalikku arvamust ja kohtumenetlusi. Kuidas saab tekkida üldse olukord, et last on vaja kaitsta tema enda ema või isa eest, kes on just need isikud, kes peaksid tagama igakülgselt lapse heaolu ning lapse eraelu kaitse?
Lapse õiguste konventsiooni artikkel 16 kohaselt ei või mitte ühegi lapse eraellu, perekonnaellu, kodusse meelevaldselt ega ebaseaduslikult sekkuda, samuti ei tohi ebaseaduslikult rünnata tema au ja head mainet. Lapsel on õigus seaduslikule kaitsele niisuguse vahelesegamise ja rünnakute vastu. Sama põhimõtte sätestavad nii lastekaitseseadus kui ka perekonnaseadus. Kes kaitseb last sellise sekkumise eest? Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on lapse suhtes ühine esindusõigus ning lapsesse puutuva mistahes info avaldamine peaks toimuma ühise otsuse alusel. Mis teha olukorras, kui vanematel on erinev arusaam sellest?
Viidatu puudutab nii lapse piltide avaldamist sotsiaalmeedias, lapse pildistamist ja salvestamist mistahes viisil haridusasutustes (lasteaias, koolis, huvikoolides), kuigi praktikas küsitakse vaid ühe vanema nõusolekut ning peetakse seda piisavaks. Tegelikkuses peaks mõlemad vanemad andma oma heakskiidu lapse salvestamise nõusoleku vormile. Paraku ei ole need allkirjastamiseks ja „linnukese“ panemiseks mõeldud vormid selliselt välja töötatudki. Sama probleem esineb lapse sotsiaalmeedias kajastamisega. Kahjuks näeme liialt sagedasti, kuidas üks lapsevanem kasutab sotsiaalmeediat vahendina mõjutada teist vanemat või avalikkust või kohtumenetlusi. Selline tegevus on lapse huve kahjustav, lapse heaolu ohustav ning vanema poolt on tegemist lapse hooldusõiguse rikkumisega. Ei ole harvaesinevad ka kohtumenetlused, kus üks vanem taotleb keelata kohtu kaudu lapsesse puutuva info kajastamise – kas olukord peab tõesti nii kaugele jõudma, et lapse eraelu on vaja kaitsta riigivõimu abiga tema enda vanema eest?
Last puudutavate vaidluste kajastamine
Kohtumenetlustes on võimalik taotleda menetluse või selle osa kinniseks kuulutamist just alaealise huvide kaitseks vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-le 38. Sellisel juhul kohus selgitab saladuse hoidmise kohustuse sisu ning selle kohustuse rikkumise tagajärgi, muuhulgas on saladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest ette nähtud Karistusseadustikus eraldi kvalifikatsioon ning karistus, mis võib ulatuda kuni aastase vangistuseni. Seega kui on oht, et lapsesse puutuv vaidlus võib jõuda ajakirjandusse või sotsiaalmeediasse, on võimalik taotleda kohtult alaealise huvide kaitseks menetluse (või selle osa) kinniseks kuulutamist.
Lapsesse puutuvate vaidluste kajastamisel ei saa olla avalikkuse huvi suurem lapse eraelu kaitse vajadusest.
Sel põhjusel on ka Eesti Ajakirjanduse eetikakoodeksis eraldi regulatsioon, mille kohaselt laste eraelu ja kinnise kohtumenetluse asjaolude avalikustamine või mistahes viisil avaldamine kolmandatele isikutele on lubamatu ning selleks puudub oluline ja ka ülekaalukas avalik huvi. Laste eraelu ja kinnise kohtumenetluse kohta asjaolude avaldamine ei ole kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Ajakirjanduse eetikakoodeks sätestab selgelt punktis 4.7, et vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle üldjuhul ei kajastata. Selliselt oleks justkui laste huvid ajakirjanduses kaitstud. Kuid mida teha sotsiaalmeediaga, millele ei rakendu ükski eetikanorm või eriregulatsioon ning milles põhilised andmelevitajad on laste enda vanemad, kes peaksid olema oma laste esmased kaitsjad.
Kahjuks tuleb siinkohal tõdeda, et ainus lahendus on kohtulik kaitse, et kohus keelaks ühel vanemal info avaldamise või piiraks ühe vanema hooldusõigust teatavates küsimustes. Kuidas jõuda selleni, et vanemad mõistaksid ise, et mistahes lapse eraelu kajastava info avaldamine on lapse huvidega vastuolus? Ma arvan, et siin aitab vaid ennetustegevus ning eelkõige avalik diskussioon. „Internet ei unusta“ – on kohane väljend ning sellel teemal tuleb hoida üleval ühiskondlikku debatti. Kõiki probleeme ei saa lahendada tagantjärele ja kohtuvõimu abiga, vaid eelkõige ennetustööga ning harimisega.
Olukordades, kus lapse eraelu kajastatakse avalikult, toob see kaasa laste õiguste pöördumatu ja olulise kahjustamise ning laste isiklike õiguste rikkumisest hoidumist ei ole võimalik tagasiulatuvalt saavutada. Seega tuleb eelkõige suunata kogu rõhk kahju ärahoidmisele.
Vanemast võõrandamise sündroom
Eriti viimasel ajal puutun palju kokku mures vanematega, kelle laps päeva pealt „ei soovi“ pärast vanemate lahkuminekut teise (lahuselava) vanemaga enam suhelda. Laps ei oska väljendada oma vastumeelsust, kuid ta teab, et ta ei soovi suhelda. Millest see soovimatus või teadmine lapsel tuleb? Kahjuks tuleb tõdeda, et tihtipeale on selle taga lapsega kooselava vanema eeltöö ning lapse seadistamine teise vanema vastu, eesmärgiga kaugendada last teisest vanemast. Ilmselt on aluseks solvumine, pettumine oma partneris, teises lapsevanemas ning lapsi hakatakse teise vanema vastu töötlema. Vanemad unustavad aga siinkohal selle, et teise vanema vastu lapse häälestamine on ekstreemne ning vägivaldne vahend ning selgelt lapse huvidega vastuolus.
Vanemast võõrandamine on raskesti defineeritav, kuid oma olemuselt on see vägivalla vorm lähisuhtes (peresuhetes), kus teise poole suhtes kasutatakse vägivalla läbiviimiseks relvana last. Vanemast võõrandamine ilmneb kõrge konfliktsusega lahkuminekute korral perevägivalla jätkuna, kus vanem hakkab lapsega psühholoogiliselt manipuleerima. Last hakatakse meelestama teise vanema vastu, lapsega manipuleeritakse vahendeid valimata. Selle tulemusena pöördub laps teise vanema vastu, kellega tal oli eelnevalt hea suhe – hakkab teda ründama, keeldub lõpuks temaga suhtlemast ja lõikab vanema oma elust välja. Sellisele käitumisele ei eelne teise vanema poolset eksimust või põhjuseid, vaid tegemist on lapsega manipuleerimisega. Tihtipeale võõrandav vanem on valinud endale ohvri rolli ning kasutab last enda lohutamise vahendina ning kättemaksu relvana. Sellisel reaktsioonil on lapse heaolule tõsised lühi- ja pikaajalised tagajärjed. Lapse võõrandamine teisest vanemast on lapse emotsionaalne väärkohtlemine. Erinevates uuringutes on väidetud, et lapse võõrandamisel võivad olla lapsele tulevikus sama rängad tagajärjed nagu seksuaalsel väärkohtlemisel.
Paraku tänane süsteem tegeleb pigem võõrandamise tagajärgedega, mitte ennetusega.
Lapse vanemast võõrandamisest on viimasel ajal palju räägitud. Arutelu all on olnud vanemast võõrandamise defineerimise vajadus, isegi kriminaalkorras karistamise regulatsiooni sissetoomine õigussüsteemi. Kuid ükski eeltoodust ei lahenda probleemi – lapse ja lahuselava vanema suhtlus võib olla väga pikalt katkenud ning laps elab igapäevaselt toksilises keskkonnas vanemaga, kes teadlikult või alateadlikult last võõrandab.
Kahjuks pöördub igal aastal aina enam vanemaid advokaadi ja kohtu poole just sellel põhjusel, et teine vanem manipuleerib lapsega ning tegeleb võõrandamisega. Põhiline murekoht on siin see, et kas me oskame vanemast võõrandamist ära tunda, seda defineerida, kiirelt sekkuda ning aidata last ja võõranduvat vanemat, et nende suhe ei katkeks ega kahjustuks. Siinkohal tuleb sekkuda viivitamatult ning jõuliselt, sest tegemist on ajakriitilise olukorraga, mille tagajärjed võivad olla pöördumatud ning last kahjustavad. Vanemast võõrandamine on ääretult vägivaldne tegevus lapse suhtes.
Praegune kohtupraktika on erinev
Käesoleval aastal olen kokku puutunud menetlustega, kus laps on lahuselavast vanemast nii ekstreemselt võõrandatud, et ta on valmis kodust ära jooksma ning igal võimalusel põgenema. Ta ei oska oma tegevust selgitada või oma soovimatust vanemaga suhelda sõnastada, kuid ta on veendunud, et teine vanem on halb. Kohtumenetlused aga võtavad oma aja – kohtusse pöördumisel peab ka kohus veenduma lapse huvides ning heaolus, kaasates menetlusse laste heaolu spetsialistid, määrates lapsele riigi õigusabi korras advokaadi, kes kõik peavad välja selgitama lapse parimad huvid. Tihtipeale võib kohtumenetluse kestvus olla lapse jaoks saatuslik, sest võõrandumine süveneb igapäevaselt ning lõpuks saab abi olla vaid teraapiast ning taasühinemisprogrammidest, mis kahjuks Eestis ei toimi. Lisaks napib meil vanemast võõrandamise spetsialiste, kes võõrandamist ära oskavad tunda või seda leevendada või ravida oskaksid.
Paljudes menetlustes suhtutakse väga ettevaatlikult lapse ja vanema suhtluses sunnivahendite kohaldamisesse, kuivõrd lapsel on õigus suhelda teise vanemaga, mitte aga kohustus. Ka sellega manipuleeritakse palju: näiteks ei valmista lapsega kooselav vanem last ette teise vanemaga suhtlemiseks või tehakse seda näilikult. Last ei peaks sundima teise vanemaga suhtlema, kuid mida siis teha olukorras, kus laps on teise vanema vastu meelestatud ja „keeldub“ kohtumast.
Eestis on olemas juba kohtupraktikat, kus last võõrandavalt vanemalt on hooldusõigus piiratud ning antud üle teisele vanemale ning kohustanud laps teisele vanemale üle andma koos lapsele vajalike esemetega, sest teine vanem suudab tagada lapse suhtlemise ja normaalsete suhete olemasolu mõlema vanemaga. Kohus leidis selles lahendis, et lapsele tingib hooldusõiguse üleandmine tõenäoliselt lühiajaliselt negatiivseid emotsioone, kuid teise vanemaga suhete taastamise pikaajaline mõju kaalub selle üles. Kohus on leidnud, et mida kauem lapse üleandmine teisele vanemale viibib, seda rohkem saavad nende suhted kahjustada.
Kindlasti võib ka siinkohal arutleda, kas see oli lapsele kõige valutum lahendus, eriti olukorras, kus laps temaga kooselava vanema tegevuse tõttu oli oma teisest vanemast võõrdunud ning võib öelda, et laps anti üle isikule, kellega tal puudus lähedussuhe. Kuid perekonnaseaduse ja kohtupraktika kohaselt on lapsel õigus suhelda vanemate lahuselu korral mõlema vanemaga, tunda mõlemad vanemat, saada mõlemalt vanemalt hoolitsust ja tuge ning ühe vanema eraldamine lapse elust (ilma tõendatud põhjuseta) on rangelt lapse huvide vastane tegevus.
Vajadus uute lahenduste järgi
Oluline oleks aga saavutada hoopis teistsugune praktika, mille kohaselt last ei peaks jõuga ühelt vanemalt teisele andma – tuleb panna väga suur rõhk taoliste olukordade ennetamisele, teha selgitustööd, suunata vanemad nõustamisele, perelepitusse. Perelepitus on siinkohal kindlasti väga oluline abivahend, sest perelepitaja aitab vanematel mõista lapse vajadusi ning suunata vanemad koostööle. Eesti Lepitajate Ühingus on kutselised perelepitajad, kes on üle 20 aasta tegelenud peresuhetest tulenevate probleemide lahendamisega. Viimased kaks aastat on võimalik saada ka tasuta riiklikku perelepitusteenust läbi Sotsiaalkindlustusameti. Perelepitus on alternatiivne vaidluste lahendamise meetod, mis oma olemuselt ennetab kohtuvaidluseid ning suunab vanemaid lapsesse puutuvasse dialoogi, eesmärgiga ennetada olukordi, kus lapse suhe teise vanemaga saaks kahjustatud. Küll aga tuleb silmas pidada, et perelepitus ei ole lahendus juhtumite korral, kus esineb vägivalda, sest perelepitus sobib võrdsetele partneritele. Kui peres on esinenud lähisuhtevägivalda, ei ole partnerid emotsionaalselt ega psühholoogiliselt võrdsed ning vägivalla taustaga partnerite puhul võib perelepitus viia ühe partneri taasohvristamiseni, mida tuleb kindlasti vältida. Kõik otsused peavad sündima mõlema poole vabal tahtel, selliselt saab ka tagada, et mistahes kokkuleppeid täidetakse heas usus ning lapse parimates huvides.
Eraldi küsimus siinkohal on ka lapse tahte väljaselgitamine. See, mida laps ütleb või soovib, ei pruugi olla alati tema parimates huvides ning välja tuleb selgitad ka lapse tahte kujunemise tagamaad. Vanemast võõrandamise puhul ei oska laps tihtipeale selgitada, mis on tema vastumeelsuse põhjused. Seega on spetsialistide ülesanne lapse tegelik tahe välja selgitada.
Seadusandluses on ära kaotatud lapse ärakuulamise vanuse alampiir. Kõikidel lastel, olenemata vanusest, peab olema tagatud õigus olla ära kuulatud ning õigus olla kaasatud temasse puutuvate küsimuste arutelu juurde. Seadus sätestab, et kohus kuulab last puudutavas asjas isiklikult ära lapse, kes on suuteline seisukohti omama. Lapse ärakuulamisel tuleb teda menetluse esemest ja võimalikust tulemusest teavitada ulatuses, milles laps on eeldatavasti võimeline seda mõistma, ja kui sellega ei kaasne eeldatavasti kahjulikke tagajärgi lapse arengule või kasvatusele. Lapsele tuleb anda võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Viimane tähendab, et lapsel on õigus oma seisukoha avaldamiseks kui ta seda soovib, kuid last ei tohi survestada seda tegema. Muuhulgas on vähemalt 14-aastasel lapsel eraldiseisev tsiviilõigusvõime ning õigus vaidlustada temasse puutuvaid vaidluseid. Tema arvamus vanemate hooldusõiguse vaidluses on kohtule ja menetlusosalistele siduv.
Lapse parimad huvid ja nende väljaselgitamine
Lisaks lapse tahte väljaselgitamisele on oluline lapse parimate huvide väljaselgitamine. Mis siis on need lapse parimad huvid, kuidas neid hinnata kui lapse soov ei pruugi olla alati tema parimates huvides? Nii lastekaitse seadus, lapse õiguste konventioon kui perekonnaseadus seavad alati ja kõikides menetlustes esikohale kõige olulisema reegli – lapse huvidest juhindumine. Perekonnaseaduse § 123 sätestab, et kohus teeb kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
LasteKS § 5 p 3 kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid ning sama seaduse § 6 lg 1 sätestab, et lapse õiguste ja heaolu tagamiseks tuleb ennetada lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske. Lapse parimate huvide printsiip on esmatähtis laste õigusi käsitledes ja kohustuslik kõikides kohtuvaidlustes, mis puudutavad lapsi. Kõik otsused, mis puudutavad last, peaksid olema suunatud tema heaolule, arengule ja õnnele. Laste huvide printsiip hõlmab lapse õigust elada turvalises keskkonnas, saada haridust, olla kaitstud väärkohtlemise eest ja nautida vanemate armastust ja toetust.
Lapse parimaid huve saab välja selgitada erinevaid hindamismeetodeid kasutades. Hinnata tuleb eelkõige lapse heaolu ja turvalisust – mis tingimustes on laps kõige paremini hooldatud ja kasvatatud. Lapse heaolu hindamine sisaldab füüsilist, vaimset ja emotsionaalset turvalisust ning lapse õigust ja vajadust elada tervislikus keskkonnas. Hinnata tuleb vanemate suutlikkust ja hooldusvõimekust, vanemate võimet lapse kõiki vajadusi rahuldada, sealhulgas nende toimetulekut majanduslikus ja sotsiaalses olukorras.
Lapse parimate huvide kaitsmiseks tuleb teha põhjalik hindamine, kus kõik aspektid (sh vanemate taust, lapse vajadused ja soovid) saavad võrdselt kaalutud. Hinnata tuleb: vanematega seotud tegureid ja lastega seotud tegureid, vanemlikke oskusi, võimekust, peresuhteid, kasvatusstiili, laste arengulisi, füüsilisi, tervislikke, hariduslikke, psühholoogilisi, emotsionaalseid vajadusi ja lapse tahet.
LÕKi art 3 analoog Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on art 24 punkt 2, mis kohustab nii avalik-õiguslikke asutusi kui ka eraõiguslikke institutsioone kõigis lastega seotud toimingutes seadma esikohale lapse huvid. Sama sätestab Lastekaitseseadus ning Eesti perekonnaseadus (§ 123). Lastekaitseseadus § 21 kohaselt tuleb last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel (edaspidi koos otsuste tegemine) selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Et lapse huvid välja selgitada, tuleb LasteKS § 21 lg 2 p 2 kohaselt mh selgitada lapsele kavandatava otsuse sisu ja põhjuseid, kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamust arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel. LasteKS § 21 lg-s 3 on eraldi täpsustatud, et kui lapse huvid erinevad lapse arvamusest või muul põhjusel tehakse otsus, mis ei ühti lapse arvamusega, tuleb selgitada lapsele tema arvamuse arvestamata jätmise põhjuseid.
Lapse õigust suhelda teise vanemaga tuleb kaitsta, sest see on lapse üks põhiõiguseid. Lapse õigust olla kaasatud ning oma seisukohta avaldada tuleb austada. Kõiki otsuseid tuleb teha lapse parimates huvides.
Kelle eest me lapsi kaitseme?
Eelpool käsitletud teemad puudutasid mõlemad kahjuks olukorda, kus lapse huvide vastu töötab ning lapse heaolu kahjustab tema enda vanem. Soovin südamest, et see artikkel on äratuskell, kannab endas ennetuslikku eesmärki ning paneb veidi mõtlema ja avab ühiskondliku diskussiooni teemal, et me kohtaks tulevikus vähem olukordi, kus last tuleb kaitsta tema enda vanema eest.
Lapsevanem peab olema lapse esmane kaitsja ja hoidja.
Lapse vanema ülesanne on tagada lapse igakülgne heaolu ning lapse arengut toetav seisund, milles lapse füüsilised, tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud vajadused on rahuldatud.
Sõbralikku kooskasvamist ning vaidluste vaba uut aastat kõigile Eesti lastele!
