Eva Näf, mänguterapeut ja kriisinõustaja
MTÜ Eesti Mänguterapeutide Assotsiatsiooni ja Karukliinik OÜ juhatuse liige
Platon on öelnud: „Tunnise mänguga saab inimese kohta rohkem teada kui terve aasta kestva vestlusega.“ Kaasajal väärtustame mängimist kui tõhusat meetodit lastele midagi õpetada, sest tundub, et nii omandavad nad uusi teadmisi paremini. Samas kipume vaba ja loovat mängimist pidama vaid laste meelelahutuseks ja sobivaks vaba aja sisustamise viisiks kas üksi või koos teiste lastega. Mängimise tegelik väärtus on palju sügavam. Mängimine on lapse jaoks loomulik ja normaalne eneseväljenduse ja toimetuleku viis. See on loomuomane tegevus, mille läbi ta kogeb, katsetab ja töötleb infot selleks, et iseendast ja maailmast paremini aru saada. Mängimise peamine eesmärk on uurida, proovida, avastada ja leida lahendusi, et mõista, luua ühendusi, maandada pinget ja oma eluga toime tulla. Mängimine ON lapse jaoks tähtis töö!
Hoolimata sellest, et lapsel jääb sageli puudu sõnadest ning võimest mõtteid ja tundeid sõnadesse panna, väljendab ta ennast. Kas meie teda kuulda ja kuulata mõistame, on iseasi. Laps räägib läbi käitumise, keha ja läbi mängu keele, sest see on talle omane. Mida laps tegelikult öelda soovib? Mida ta vajab? Kas tema baasvajadused on rahuldatud? Mis tal mõttes ja hingel on? Oleme loodetavasti jõudmas lähemale teadmisele, et laps, kes trambib jalgu, karjub, solvab ja lööb, ei ole halb laps või halvasti käituv laps, vaid ta on laps, kes ei oska muul viisil oma täitmata vajadusi kuuldavaks ja nähtavaks teha. Kui uni, söök-jook ja soojus on kaetud, siis sageli tunnevad lapsed puudust kontaktist, tajutud turvatundest, märgatud ja tunnustatud olemisest, selgetest, hoolivatest ja austavatest piiridest – sellest, millel tuginevad inimese kui sotsiaalse olendi vajadused.
Mängimine annab meile võimaluse saada osa lapse maailmast, teda kuulda, kuulata ja toetada
Toetava mängimise alus on kontakt ja lugupidav suhe lapsega. Lisaks lastega mängimisel, vajab iga laps võimalust oma vanemaga üks-ühele mängida. Viimastel aastatel on sellest palju räägitud – võta 15 minutit päevas lapsega mängimiseks aega ja luba lapsel seda mängu juhtida. Segadust ja küsimusi tekitavad sageli nii soovitatud napp aeg kui ka see, mida ikkagi tähendab, et laps saab mängu juhtida.
Kahtlemata on iga lapsele pühendatud minut oluline, kuid nii nagu suur inimene vajab tööd või midagi olulist tehes võimalust keskenduda ja häälestuda, nii vajab seda ka laps. Mängimine on protsess, millel on algus, sisu ja lõpp. Selleks, et mäng mõjuks last toetavana, et ta tunneks end päriselt kuuldu ja kuulatuna, vajab ta aega, vanema pühendumist, valmisolekut ning soovi temaga mängida. Igapäevase kiirustamise vahelt selleks eesmärgiks näpistatud 15 minutit võib kujuneda kohustuseks, mis tekitab frustratsiooni nii lastes, kes ei saa piisavalt seda, mida nad vajavad kui ka vanemates, kes ei suuda ümber lülituda ja kelle mõtted on kusagil mujal. Kvantiteet ei ole see, mida laps vajab. Laps vajab mängimise kvaliteeti. Kui arvestada, et mäng on ennekõike suhe ja iga suhe vajab soojendamist, siis tundub hulga mõistlikum võtta vanemal nädalas kindel päev ja aeg ning mängida lapsega tund-kaks korraga. Lapsed vajavad rutiini ja kindlustunnet. Nad jaksavad oodata kui nad teavad, mida ja millal neil on oodata.
Mida vajavad lapsed selleks, et end väljendada läbi mängu ja tunda end kuuldu ja kuulatuna? Lapsed vajavad, et nende baasvajadused on rahuldatud, turvalist hoolivat suhet ning turvalist ja toetavat keskkonda. Tunnet, et nad on olemas, olulised ja nende panus loeb.
Vanemate jõustav suhtumine
Lapsed vajavad, et unustaksime mängimise hetkeks ära kriitika ja õpetussõnad ning oleksime kogu olemusega last jõustavad, annaksime talle võimaluse võtta riske, pingutada, eksida, kaotada, läbi kukkuda, ise lahendusi välja pakkuda, enda ideid katsetada ja olla päriselt iseseisev. Meie soov aidata, kärsitus, kiirustamine ja meie endi hirmud hoiavad sageli tagasi laste võimalust tunda end olulise, väärtusliku ja vajalikuna.
Iga laps vajab tunda: “MA SAAN! MA SUUDAN!”. Olulisem kui tehnika ja õigesti millegi tegemine on see, et pika pusimise järel saab laps tunda: “MA TEGIN SEDA ISE!”. Katsetamine on raske töö, see võtab aega, kuid see on oluline, et saaksid areneda kujutlusvõime, vastupidavus, paindlikkus. Kui sul on suur soov last aidata hetkel, kui ta näib millegagi jännis olevat, siis küsi endalt, kas ta vajab abi või vajab ta aega ja ruumi? Jäta lapsele võimalus küsida ise abi ja kui ta seda teeb, paku talle koostööd. Tehke asju koos nii, et tema saab juhendada ja suunata, mida ja kuidas teha. Mida enam sa last usaldad, seda enam tunneb ta end usaldusväärsena!
Mängimist toetav emotsionaalselt ja füüsiliselt turvaline keskkond
Mängimist toetava keskkonna loomisel on emotsionaalne pool selgelt määravam. Oluline osa on meie häälestatus, et me ei kiirusta, vaid keskendume, paneme kõrvale mõtted tööst, koristamisest, puhkuse plaanidest ja anname endale aru, et see on lapse mänguaeg ja meie asi on olla selles protsessis tema saatjaks ja kaaslaseks.
Kuigi lapsed tulevad mängimisega toime ka väga nappides tingimustes, siis mõistlik on kallid kristallvaasid mänguajaks eest ära tõsta. Ideaalsetes tingimustes on mängimist toetavas füüsilises keskkonnas võimalik pugeda peitu, olla erinevate asjade sees, all, taga, panna end proovile, tassida, ehitada, ümber paigutada, uuridas valguseid, varje ja peegeldusi, avastada illusioone ja otsida maagiat, leida ühenduskohti, asju, mis liidavad, teha asju, mis ehk tavapäraselt lubatud või kombeks pole, kuid millest on rõõmu ja mängulusti. Millal sa viimati laua all piknikul käisid? Voodis hüppasid? Tuppa kõigest hiigelämbliku võrgu punusid, pea peal seistes lauamängu mängisid ja vangis istusid või lae all kapi otsas istudes kella tiksumist kuulasid?
Kaos on mängides normaalne nagu on normaalne ka mäng, kus pealtnäha justkui midagi ei toimu. Meie asi on liikuda lapse tempos ja kohtuda temaga seal, kus ta on. Vahel kipuvad vanemad unustama, et see on lapse mäng ja võtavad mängu oma ideedega üle, kiirustavad last takka, pakuvad oma ideid. Taaskord kerkib küsimus, kas laps vajab abi või vajab ta aega ja ruumi. Vaikus ja näiline tegevusetus võib olla oluline osa protsessist.
Luba lapsel mängu juhtida
Laps on oma mängu juht ja ekspert, tema teab, valib, otsustab ja vanem austab lapse arvamust. Ta ei vaidle, ei õpeta ega korrigeeri last. Mängus, mida laps juhib, on vanem päriselt kohal, keskendunud ja püsib hetkes, ta kuulab südamega, märkab, mida laps märkab, jagab lapse rõõmu, tunneb ära lapse vajadused, aktsepteerib lapse tundeid. Vanem loob turvalised piirid. Sekkumise kohaks on see, et mitte keegi ei saa päriselt haiget. Ajaliseks piiriks on see, et meie mängimisel on kindel aeg.
Laste mängimised on erinevad. Ka mängude eesmärgid on erinevad. Mängud olenevad lapsest, vanemast, olukorrast ja keskkonnast. Kui laps saab võimaluse protsessi ise juhtida, siis tegeleb ta alateadlikult sellega, mis on talle oluline. Vanema jaoks võib see vahel olla segadusttekitav, sest selgust tema jaoks juurde ei tule. Riskikohaks on see, et vanem tõttab lapse mängu tõlgendama ja järeldusi tegema. Oluline on meeles pidada, et lapse mäng toimub siin ja praegu ning mängides on laps ühenduses välise reaalsuse, enda sisemaailma ja teise mängijaga. Mäng ei ole selge vastus küsimusele, vaid protsess, milles on kõik võimalik, kus reaalsus on läbisegi fantaasiaga ja lood on mitmekihilised. Eesmärk ei ole see, et meie kuuleksime ja saaksime asjadest aru, vaid see, et läbi meie häälestatuse, kohalolu, peegelduste ehk toimuva ja tajutava kirjeldamise jõuaks lapseni tagasi usaldusväärne info tema enda väärtusest, mõtetest ja lahendustest nii, et ta tunneks end kuuldu ja kuulatuna.
Mängi lapsega
Iga laps vajab mängimist. Mida keerulisem on tema elu-olu, seda enam võib mängimine aidata luua tema jaoks normaalsust. Vahel tuleb elus ette olukordi, kus lapsevanemad on samuti haavatud ning ei saa, jaksa või ei oska lapsega mängida. Siis võib abi olla mänguteraapiast, kus individuaalsete kohtumiste käigus aitab terapeut läbi toetava suhte luua lapsele neutraalse hinnangu- ja murevaba turvalise ruumi, kus ta saab läbi mängu väljendada enda tundeid, mõtteid, soove ja vajadusi, elada välja pingeid ja kogeda turvatunnet. Lapse juhitud mängust ja mänguteraapiast saab lugeda rohkem veebidel: www.manguterapeudid.ee ja www.karukliinik.ee.
