Kui ma oleksin täiskasvanu, tahaksin olla selline inimene, kelle poole saab pöörduda iga mure, rõõmu või ärevuse puhul, kartmata hukka mõistmist ja arusaamatust. Ma arvan, et on väga oluline olla täiskasvanu, kes oskab mitte ainult kuulata, vaid ka kuulda, kes suudab keerulistel hetkedel toetada, aidata keerulistes olukordades aru saada ja näidata teed, kui tundub, et seda teed pole.

Kui ma oleksin täiskasvanu, kujutaksin ma ennast psühholoogi ja vanemana, kes mõistab lapsi ja teismelisi ning aitab neil eluga time tulla. Arvan, et kui laps seisab silmitsi raskustega, vajab ta toetust ja aktsepteerimist, mitte moraalitsemist ja rangeid reegleid. Nagu öeldakse: „Mõnikord on hea sõna ainus sild meeleheite jõe kohal.” Tahaksin olla selline täiskasvanu, kes ehitab selliseid sildu, eriti siis, kui lapsele tundub, et ta on üksi ega ole kellelegi vajalik.

Üks olukord, mida ma mõtlen, on siis, kui laps, olles ehmunud või mures, ei julge oma muresid jagada. Sellisel hetkel on oluline luua usaldusväärne õhkkond. Vanemana ei hakkaks ma nõudma seletusi ega last survestama, vaid näitaksin oma hoolitsuse ja tähelepanuga, et olen valmis kuulama, kui laps on valmis rääkima. Olen kindel, et kannatlikkus ja valmisolek kuulata aitavad sulatada usaldamatuse jää. Lapsed vajavad sageli seda, et nende tundeid aktsepteeritakse ja mõistetakse, et nende muredel on tähendus. Ütleksin oma lapsele: „Sa saad mind usaldada, ma olen alati sinu poolel.” Lihtsad, kuid nii olulised sõnad, mis võivad olla toeks keerulistel hetkedel.

Kui mu last koolis kiusataks, teeksin kõik, et aidata tal end kindlalt ja turvaliselt tunda. Selgitaksin talle, et tema tunded on olulised ja et keegi ei oma õigust talle haiget teha. Psühholoogina püüaksin samuti luua dialooge kooli personali ja teiste laste vanematega, et olukorda lahendada ja aidata seda parandada. Lastele on oluline teada, et neil on täiskasvanud, kes võivad neid kaitsta ja aidata leida väljapääsu ebameeldivast olukorrast.

Samuti mõistan, et tänapäeval lapsed seisavad sageli silmitsi küsimustega, mis on seotud kahjulike ainetega, näiteks alkoholi või teiste keelatud ainetega. Kui ma saaksin teada, et mu laps on alkoholi proovinud, püüaksin kõigepealt mitte hukka mõista ega tõsta häält. Räägiksin temaga rahulikult, et mõista, miks ta sellise sammu astus. Võib-olla oli see tingitud uudishimust, sõprade survele või isegi katsest tegeleda mõne raskusega. Selgitaksin talle, et alkohol ei ole probleemide lahendamise viis ja et selle tarvitamine võib põhjustada tõsiseid tagajärgi tervisele ja vaimsele seisundile. Aga mis kõige tähtsam, teeksin lapsele selgeks, et igas keerulises olukorras saab ta alati minu poole pöörduda nõu ja toetuse saamiseks ning tal ei ole vaja otsida „väljapääsu” kahjulike ainete kaudu. Nagu öeldakse: „Mõistmine on esimene samm muutusteni”, ja ma usun, et oma valmisolekuga mõista, suudan aidata lapsel teadlikult valida tervislikke lahendusi.

Kui ma oleksin täiskasvanu, püüaksin olla mõistev, kannatlik ja toetav. Usun, et sellised omadused aitavad luua sidet lastega ja luua tingimused, kus nad tunnevad end kindlalt, teavad, et neid toetatakse ja aidatakse igas olukorras. Ja võib-olla kui nad ise kunagi täiskasvanuks saavad, meenutavad nad, kui oluline on toetus ja usaldus, ning annavad selle edasi oma lastele.