Lastekaitse Liit kutsus lapse õiguste kuu tähistamiseks lapsi ja noori saatma oma mõtteid ja osalema loovkonkursil, mis tähistas ÜRO lapse õiguste konventsiooni 35. aastapäeva ning juhtis tähelepanu artiklile 12 – lapsel on õigus avaldada oma arvamust. Jagame lugejatega mõtteid, mille on kirja pannud Jõhvi Gümnaasiumi õpilane Elisabeth.
Elisabeth
16-aastane noor
Tahaksin olla täiskasvanu, kelle juurde julgeb iga laps ja noor tulla oma rõõmude ja muredega. Täiskasvanud inimesed ei peaks ainult keelama ja reegleid kehtestama, nad võiksid toetada, mõista ja abistada. Arvan, et noortele on kõige olulisem teadmine, et keegi päriselt usub neisse ja hoolib neist.
Paljud lapsed kardavad rääkida oma muredest täiskasvanutele, kartes mittemõistmist või väljanaermist. Noortel tekib probleeme, mille lahendamisel oleks vaja vanemlikku abi või sekkumist. Tihti aga kardetakse nendest rääkida, sest kõik täiskasvanud ei kuula ega võta alaealiste muresid tõsiselt. Niigi õnnetu teismeline on sellistel hetkedel haavatum ja otsib kohta, kus saaks end tunda turvaliselt ja leida väljapääsu ning lahendused oma muredele. Täiskasvanuna püüaksin luua usaldusliku ja avatud suhtluskeskkonna. Kuulaksin tähelepanelikult ja vahele segamata ning kinnitaksin, et kõik mured on olulised ja kõigest tuleb rääkida. Prooviksin luua noorele keskkonna, kus ta saab tunda ennast armastatuna ja turvaliselt. Kui lapsel on koolis hinnete pärast mure, ei süüdistaks ma teda, vaid üritaksin temaga koos lahenduse leida. Pean oluliseks kiiret sekkumist kui laps puutub kokku koolikiusamisega. Räägiksin esmalt kiusatava ja seejärel kiusajaga, et mõista mõlema poole tundeid ja seisukohti. Üritaksin selgitada, et kiusamine pole lahendus ja kedagi ei tohi hukka mõista. Inimestena erineme, meil on erisugused tõekspidamised ja sotsiaalmajanduslik taust. Emana teeksin koostööd õpetajate ja teiste vanematega, et luua kõigile turvaline koolikeskkond. Täiskasvanuna peaksime kasvatama nii endas kui ka lastes sallivust teiste inimeste suhtes.
Maailm tundub noorena suur ja huvitav, mistõttu ollakse altimad reegleid rikkuma ja pahandustesse sattuma. Võib ette tulla olukordi, mil noor ei mõista oma tegude tagajärgi. Seepärast ongi kõige tähtsam täiskasvanuna märgata ja sekkuda. Kõigepealt peaks uurima lapse käitumise ja tegude põhjuseid. Sageli võivad ebasobiva teo taga peituda mured või soov tähelepanu saada. Karistus pole lahendus, tähtis on selgitada tagamaid. Lapsega tuleks rahulikult arutada, kui olulised on reeglid ja tähtis nendest kinnipidamine. Noor peaks ise mõistma, milliseid tagajärgi ta käitumine võib põhjustada, proovima tehtut parandada ja olukorda ise lahendada. Tähtis on anda lastele võimalus oma vigadest õppida, sest kui täiskasvanu liiga palju sekkub, tekib väikestel arusaam, et nad ei peagi vastutust võtma, vaid nagunii lahendab keegi kõik probleemid. Nii kasvaks neist vastutustundetud täiskasvanud. Lastel on oluline mõista olukorra tõsidust ja enda suutlikkust raskustest üle saada, kartmata karistusi.
Täiskasvanuna tahaksin olla eeskuju, kes õpetab lastele empaatiat, austust ja enesekindlust. Noored vajavad ennekõike vanemaid, kes kohtlevad neid võrdselt, kuulavad ja pakuvad tuge. Pean oluliseks, et täiskasvanud ei märkaks ainult noorte vigu, vaid tunnustaksid saavutusi ja annaksid julgust edasi pürgida. Usun, et täiskasvanu roll on olla suunanäitaja, mitte karistaja. Iga laps väärib armastust ja tuge, et kasvada parimaks versiooniks iseendast.