Jõulud on laste püha. Tõenäoliselt kõige lastem püha, mis meie kalendriaastas üldse on. Jõulukalender, üllatused sussi sees, positiivne ärevus akna taga piiluvate päkapikkude pärast ja see eriline ootus. Jaa, muidugi, oluline osa on ka kingiootusel. Need kingitused on ju erilised, neil on muinasjutuline võlu – jõuluvana toodud, luuletusega saadud.

See lapsepõlve jõulutunne saadab paljusid meist terve elu. Tuntud jõululaul, piparkoogilõhn, aastakümnete tagune mälestus küünlavalgest kodust viib meid tagasi aega, kus uskusime jõuluvana ja kogesime tõelist jõulutunnet. See on minu lapsepõlvemälestuste üks kauneim lehekülg.

Nende ootuste ja meenutuste kõrval on aga teine külg, mis räägib sellest, et politsei ja kiirabi jaoks on jõulupühad ja aastavahetus üks aasta kõige aktiivsem periood. Nende töövahetusi täidavad perevägivalla sagenemised, purjus peaga tekkinud tülid, enese- ja teiste vigastamised. Paljude täiskasvanute jaoks tähendavad need pühad lihtsalt vabu päevi, mil pidurid maha võetakse ja „pannakse pidu“. Väga paljudes nendes kahetsusväärsetes stseenides on muidugi ka lapsed. Tervisekassa hinnangul elab Eestis iga neljas laps perekonnas, kus vähemalt ühel lapsevanemal on probleemne suhe alkoholiga. Jõuluvana asemel laseb uksekella politsei.

Lugeja jõuab nüüd tõenäoliselt järelduseni, et kuigi need on väga kahetsusväärsed juhtumid, siis meid see ju ei puuduta ning neid tõeliselt probleemseid lapsevanemaid ükski üleskutse ei mõjuta. Kurbusega tuleb tõdeda, et kõige raskekujulisemate näideteni jõuavad lastekaitsjad või juba politseinikud tõepoolest alles siis, kui keegi (mõnikord ka laps ise) on abi kutsunud. Kuid kust läheb piir, mil täiskasvanu silmis normaalsest lõõgastavast käitumisest saab lapse jaoks ebakindlust ja negatiivseid emotsioone tekitav olukord? Me esitame seda üleskutset lootusega, et nii mõnigi lapsevanem on valmis kükitama oma lapse tasandile, vaatama olukorda läbi lapse ootusärevate silmade ning hindama oma käitumist, pannes esikohale lapse huvid. Ning mõistes siis, et miski, mis mulle paistab vastuvõetav, võib lapse jaoks olla kohatu ning rikkuda tema unistuste jõulu(kodu)rahu.

Alkoholiprobleemi üks oluline osa on selle ühe raske väljenduse – purjusolemise – naljakus. Me naerame purjus inimese segast juttu ja ukerdamist. Jagame pilte ja videoid joobes inimeste lällamisest. Kas te oskate nimetada ühtegi teist sotsiaalset probleemi või haigust, mida seostaksime sellisel moel naljaga? Et kellegi haiguse sümptom oleks meile naljakas? Seda haigust põdevale inimesele külla minnes viiakse talle pudel, restoranis küsib kelner: „Kas kallame juurde?“. See on see kontekst, kus peaksime püüdma ja suutma olema objektiivsed hindama oma suhet selle joogiga. Ja tõesti, ka siis, kui ka laps naerab vanema klaasistuvate silmade, pehmeneva keele ja üle piiri minevate naljatamiste üle. Ta naerab, sest kõik ju naeravad. Kuni tal ei ole enam naljakas.

Igaüks teeb need otsused enda jaoks ise. Me ei saa ega tahagi kellelegi midagi ette kirjutada ega ka kindlasti öelda, et üks pokaal jõululauas tähendaks justkui, et te oma lapsega ei arvesta. Peamiselt kutsume korraks peatuma ja endalt küsima, kas äkki võiks midagi muuta. Me oleme kõik kuulnud ja näinud kuulsate kaasmaalaste tunnistuslugusid, kui nad räägivad, et olukord, kus nad olid alkoholiga viis või kümme aastat tagasi, oli tegelikult allakäik. Välja paistis kõik aga suurepärane. Inimesed särasid laval või oma professionaalses rollis ning meedias. Ja nüüd on nad jõudnud objektiivse arusaamiseni. „Ma olen kaine olnud…, ja ma pole ennast kunagi nii hästi tundnud.“ Kui palju on praegu neid, kes on selle mõistmise eelses olukorras ja kes ei ole veel oma sõltuvusliku käitumise negatiivsust mõistnud? Olukorda objektiivselt hinnata suudame valdavalt tagasivaates. Praegu? Mul on ju kõik korras.

Lapsed on aga lapsed just praegu. Praegu kirjutame nende elu lapsepõlvemälestusi ja loome kogu elu kestvat jõulukogemust. Praegune kodune kogemus ja nähtud eeskuju annab neile elu õppetunni. Siin saab paljude jaoks paika mudel, mida nemad kord oma kodus oma lastega matkivad.

Nii võibki alkoholivaba pühade kinkimine oma lastele anda neile tugeva sõnumi, et pühad ei pea tähendama alati alkoholi, meeli muundava aine manustamine ei pea olema tähistamise lahutamatu osa.

Maailmas on levinud alkoholivaba kuu tähistamine, Eestis tehakse seda Tervise Arengu Instituudi eestvedamisel „Septembris ei joo“ kaudu, Soomes aga näiteks „Tipaton Tammikuu“, Suurbritannias Dry January, Belgias Tournée Minérale, Tšehhis Suchej Ùnor, Hollandis Ikpas, Austraalias Dry July, Saksamaal Sober October ja veel palju teisi algatusi. Paljud liituvad nende algatustega, tähtsustades enda üldist tervislikku olukorda, kehakaalu, toetades näiteks vähiuuringuid või muud endale tähtsat heategevusorganisatsiooni. Nad keeravad alkoholi vähemalt selleks kuuks nulli, kuna neile on oluline mõni teine eesmärk. Jah, aga kes siis hakkab pühade ajal paastuma, võid sa küsida. Kas ei piisa mõistmisest, et need pühad on ikka ennekõike laste pühad?

Lauri Beekmann
Eesti tubaka- ja alkoholikahjude vähendamise koja juhatuse liige
https://etakoda.ee/