Meie lapse õiguste saadikute Mia-Mai, Mirjami, Marta, Heleri, Andra Miia, Tuule, Meribeli, Marii Eleeni ja Elisabeti sulest on valminud lugu, mis räägib kirjandusest ja selle rollist, kulgedes läbi terve elukaare. Artikkel on pühendatud tänavu 30. jaanuaril alguse saanud Eesti Raamatu Aastale (kestab 14. märtsini 2026) ning sel aastal Eestis esmakordselt toimunud lastekonverentsile.
Kirjandus on miski, mis saadab meid kogu elu. Igale inimesele, igas vanuses on kusagil mõni raamat. Kirjanduse olulisus meie eludes on muidugi muutuv – just nagu inimesed muutuvad kasvades, kuid see on miski, millest me keegi ilma ei saa jääda.
Peaaegu iga laps puutub kirjandusega kokku ammu enne, kui ise lugema õpib. Ma võin ju raamatutest üksikuid sõnu välja veerida, kuid seda ei saa võrrelda tundega, kui mulle ette loetakse.
See tunne, mida kogen õhtul, kui päike on loojunud, hambad pestud, pidžaama seljas, kaisukaru käte vahel ja ema istub koos raamatuga mu voodi äärel. „Kunagi ammu-ammu, seitsme maa ja mere taga…“ – just nende sõnadega lasen ma oma kujutlusvõimel lennata.
Olen küll seda jutustust juba vähemalt 20 korda kuulnud ning mul on see raamat peaaegu peas, kuid iga korraga meeldib see muinasjutt mulle aina rohkem, sest iga kord kujutan ma tegelasi natuke teistmoodi ette. Mu ema oskab seda lugu ka väga hästi edasi anda – ta annab igale tegelasele justkui uue hääle ning on näha, et ka tema naudib mulle unejuttude lugemist. Raamatud ei ole meie jaoks mitte ainult lugude rääkimiseks, vaid ka koos aja veetmiseks. Kahjuks ei ole mu emal igal õhtul aega ega viitsimist mulle muinasjutte ette lugeda ning ta juba ootab sügist, mil ma esimesse klassi lähen ja saan hakata ise õhtuti lugema.
Algkooliaeg on minu elu esimene suur väljakutse, kus iga päev on täis uusi avastusi ja õnnestumisi. Esimesel koolipäeval kõndisin klassiuksest sisse – natuke närviline, aga samas rõõmus, sest uus eluetapp oli käes. Ma teadsin juba enne kooli, et seal tuleb hakata raamatuid lugema ja see mõte meeldis mulle, sest raamatud avasid minu jaoks iga kord mõne täiesti uue maailma ja võimaldasid kogeda lugusid, mida muidu poleks olemas. Juba lasteaias meeldisid mulle raamatud, kuid koolis on see huvi veel enam kasvanud ning ootan väga õhtuid, kui saan endale ise lugeda. Minu klassijuhataja on see, kes aitab mul maailma paremini mõista – ta räägib raamatutest, õpetab matemaatikat, eesti keelt ja nii palju muud põnevat. Algkoolis olen juba õppinud lugemist ja kirjutamist, aga ka kannatlikkust, koostööd ja rõõmutundmist kõige väiksematest saavutustest. Iga päev tundub kui väike seiklus – kunagi ei tea, mis ees ootab, kuid päeva lõpus on alati hea tunne. Vahetunnid on täis naeru, jooksu, seinakulli ja muid mänge, mille peale me tulla oskame. Just need teevad koolipäevad eriti meeldejäävaks. Olen saanud endale oma esimesed tõelised sõbrad ja minus on tärganud huvi õppimise ja maailma avastamise vastu.
Sügisel kooli minnes sain aru, et põhikool pakub rohkem väljakutseid kui algul arvata võis. Hakkas tulema suur hulk teadmiste kontrolle ja palju kodutöid, kuid ometi on mu südamesse alles jäänud raamatud. Algklassides sai raamatuid loetud nii, et vähe pole. Ühel suvel isegi 32 raamatut, aga nüüd on lihtsalt vaikus. Mäletan, kui olin meeletult õnnelik oma kolme kuuga loetud 32 raamatu üle. Ent koolikaaslased seda niiviisi ei hinnanud. Kooli minnes hakkasid nad norima, et milline teismeline ikka oma vabast ajast raamatuid lugeda tahab. Nii kuulsingi päevi järjest seda niivõrd demotiveerivat sõna: ,,nohik”. Sinna kadus ka mu lugemisisu: teiste arvamus oli minu jaoks liiga oluline. Seitsmendasse klassi astudes olukord õnneks paranes ning mu klassikaaslased on ka juba suuremad. Mõtlesin, et proovin uuesti seda raamatumaailma, mis vahepeal ununes. Ja nii see läks! Tuligi järgmine suvi, kus lugesin taas 32 raamatut. Seekord olin eriti õnnelik, kuna olin teinud kolme hea sõbraga võistluse, et näha, kes loeb kõige rohkem. Nüüd käin juba kaheksandas klassis ja kõik on teisiti – eakaaslased ei tulnudki mind norima, vaid oli kuulda lauseid: ,,Vau! Kuidas sa seda tegid? Nii äge ettevõtmine”. See on tagasi toonud selle armsa ning sooja lugemisisu, mis varasemalt läbi mõjutuste kaotsi läks.
Gümnaasiumiaega meenutades läheb mu süda soojaks ning suunurgad kisuvad paratamatult ülespoole. Kõik need uued ning põnevad lõhnad, maitsed, kohad ja inimesed, kes mind seal ümbritsesid. Iga päev oli erinev, uusi kogemusi täis.
Tundsin end tihti koolis üksi, kuid kui võõras keskkond ära väsitas, lohutas mind alati mõte, et kodus ootab hea raamat ning tassike teed. See tunne, et sul on alati see üks “paik” kuhu põgeneda, on nii turvaline ja hea. Eriti veel, kui seda “paika” saab kotti pista ja ükskõik kuhu kaasa võtta!
Mäletan hästi oma esimest kirjanduse tundi. Mu õpetaja oli karm ja konkreetne, kuid ta leebus alati hetkel, kui keegi tema kirge kodumaise kirjanduse vastu jagas. Esimeses tunnis kirjutasime endale kirja, mida peale kooli lõpetamist lugeda. Ma mäletan, et panin sinna kõik oma hirmud kirja; et mul ei jää aega iseendale; et kohustused matavad mu; et mul ei ole enam raamatute jaoks aega. Nüüd on aga kätte jõudnud mu gümnaasiumi viimane kirjanduse tund. Istun siin seda kirja lugedes, puud samamoodi lehtes nagu kolm aastat tagasi. Veider on see, et muutunud on absoluutselt kõik, kuid samas mitte midagi.
Nüüd algab minu jaoks täiesti uus peatükk elus. Nimelt lähen ma ülikooli. Kolisin kodust välja ja pean õppima iseseisev olema. Kodust lahkumine on minu jaoks hirmutav. Lihtsalt mõelge sellele – kuidas ma saan hakkama nii, et ei lähe mitmeid päevi koju ja ei näe oma pereliikmete naeratavaid nägusid? Või kui ma ei saa võtta kaissu oma kassi peale väsitavat päeva? Kardan tohutult üksindust. Mis saab siis, kui ma ei saagi uusi sõpru? Mõtlen, kuidas saan hakkama, kui ma ei saa mitte kellegagi vabalt näost näkku rääkida. Ma veedan siiski enamus oma nädalatest koolis ja kodustega otseselt kokku ei saagi. Kolisin ühiselamusse ja mul on ka toanaaber. Kas ma proovisin temaga suhtlust luua? Muidugi proovisin, kuid me ei klapi absoluutselt. Ta on lärmakas ning segab mind pidevalt. Olen proovinud talle seletada, et ta mind õppimise ajal ei segaks, kuid tunnen nagu räägiks seinaga. Õnneks on mul päris hea keskendumisoskus ja ma pole ennast enam õppimise ajal segada lasknud. Sellise võime olen saanud just tänu raamatute lugemisele. Nooremana lugesin palju ja tundsin, kuidas raamatud tõmbavad mind täiesti teise maailma. Kõik mu ümber justkui haihtus ja olin täielikult omas maailmas. Keskendumisoskus on säilinud siiamaani, võibolla vanemaks saades isegi paremaks läinud. Lugemine on kindlasti üks mu lemmiktegevustest vabal ajal, sest see aitab mul koduigatsust ja üksindustunnet vähendada. 3 aastaga on vaja kirjutada lõputöö. Tean juba, millisest teemast töö teha tahan ja olen kindel, et raamatud saavad mind ka selles osas aidata. Raamatud on ju ometi minu parimad sõbrad ja õpetajad!
Ülikool on nüüd läbi, kuid vahel tunnen end ikkagi eksinuna. Tundub, nagu eile oleks kell löönud südaööd ja ma saanud 18, kuid nüüd ei paista enam maailmas minu jaoks ruumi olevat . Poliitikud valetavad, ettevõtted hävitavad loodust… ja ma ei tea, kuhu kuulun. Töökohad täituvad kiiremini kui gümnaasiumikohad, otsin korterit, kuhu saaks oma elu nagu puu, maha istutada. Üks sõber siin, teine seal, homme õhtuks nad on läinud. Üks lootus veel jääb – mu armastus raamatute vastu, mil pole lasknud hääbuda. Nimeta, mida sa vajad, raamatupood või -kogu saab sind aidata. Rahatarkus? Siinsamas! Kuidas toime tulla ilma sõpradeta? Boom, vaata selle kardina taha! Usu mind, kui ma arvasin, et elu maal lõpeb, võtsin kätte raamatu, et õppida meie planeeti kaitsma. Alati on aega sellele, kes otsib, tahab ja suudab. Raamatukogu on juba teine kodu peale tööd või ärevushoogu. Saan olla keegi teine, kasvõi Alice, aga omaenda imedemaal.
Ma ei kujutanud noorena ette, et elu võib selline olla, et keskiga võib selline olla. Kaaslasteks koogitükk kohvikus ja kass Miisu. Kõik nooruse lollused seljataga, vähemalt tahaks loota. Puudub seiklus, mis oli nooremana. Minu “jõuan laupäeval kell 5 hommikul koju” on asendunud “jään teleka taha kell 9 õhtul magama”. Öökapi peal lebab ilukirjandus, mille järgi käsi haarab nüüd vaid kord kuus, sest tihedamini lihtsalt ei jõua. Ei jõua töö kõrvalt, ei jõua iseenda kõrvalt. Minu ümber on justkui torm, mis võtab kõik.
Minu sisse tekib äng, sest kõik need aastad on raamatud olnud osa minu elust. Aga nüüd, iga sõna ja rea lugemine tundub aina kaugemal. Tunnen ennast vanainimesena, kelle ainus rõõm on Türgi seebikad, kuigi rõõmuks võiks olla 30 minutit lugemist päevas.
Kas ajapuudus on ettekääne? Kas muude kohustustega tegelemine on ettekääne? Kas haletsemine on ettekääne? Tegelikult saan ma ju raamatute abil endaga kontakti. Seda ma aga kardan. Kardan enda sisse vaatamist. Vast on ka teistel nii.
Nüüdseks olen pensionieas, üle poole oma elust juba ära elanud ning mul on palju kogemusi ja seiklusi seljataga. Nüüd, kus olen oma lapselaste sõnul “eakas”, pole minu jaoks midagi paremat kui teha kaminasse tuli, istuda tugitooli, sirutada varbad kamina poole, soojendada jalgu ja lugeda head raamatut. Lugeda, kuidas Sherlock ja Watson veel ühe mõrvari teolt tabavad või kuidas preili Marple jällegi müsteeriumi keskmesse on sattunud. Raamatud on olnud oluline osa mu elust pärast seda, kui pensionile jäin, sest nüüd ei vaeva mind enam töö ja saan tegeleda sellega, mida armastan. See on leevendus, lõpuks saan ma põgeneda oma unistustemaailma ja jätta kõik kannatused ning mured maha.
0
