Kui ma oleksin täiskasvanu, püüaksin olla inimene, kes mitte ainult ei võta vastutust enda peale, vaid inspireerib ka teisi headeks tegudeks, mõistlikeks otsusteks ja harmoonilisteks suheteks. Täiskasvanu on see, kes juhib, suunab ja toetab, kes suudab õpetada hindama tõde, headust ja õiglust, kes mitte ainult ei mõista oma vigu, vaid aitab ka teistel neid vältida. Püüdlus olla selline inimene ei ole lihtsalt unistus, vaid väljakutse, mille iga täiskasvanu, eriti see, kes on juhendaja, lapsevanem või õpetaja, endale seab.

Oletame, et laps rikub reegleid. Esiteks ei kasutaks ma karme karistusi, vaid püüaksin mõista teo olemust. Oluline on meeles pidada, et laps ei ole lihtsalt nukk, mida asjaolud juhivad, vaid elusolend, kes õpib maailma tajuma eeskujude ja omaenda järelduste põhjal. Minu arvates peaks täiskasvanu olema selles olukorras mitte ainult juhendaja, vaid ka filosoof. Selgitaksin lapsele, et vigade tegemine tähenda maailma lõppu, vaid see on osa teekonnast enesetäiendamise poole. Nagu ütles Sokrates: „Ma tean, et ma midagi ei tea.“ Vead ei ole alandus, vaid põhjus mõtisklemiseks ja analüüsimiseks, mida oleks saanud teisiti teha. Ei tohi unustada, et kasvatamine ei ole karistuste seeria, vaid isiksuse arendamise ja kujundamise protsess.

Kui ma puutuksin kokku olukorraga, kus last või teismelist kiusatakse või tema üle naerdakse, püüaksin anda talle mitte ainult lohutust, vaid ka tugeva enesekaitserelva – enesekindluse oma väärtuse suhtes. On oluline, et teismeline mõistaks: teiste hukkamõist ja kriitika ei määra tema väärikust. Ta peaks õppima olema sõltumatu teiste arvamustest. Nagu Albert Camus ütles: „Vabadus ei ole see, mida meile antakse, vaid see, mille me ise endale võidame.“ Minu ülesanne täiskasvanuna on õpetada talle seda sisemist vabanemist, et ta ei oleks haavatav teiste sõnade ja tegude suhtes, vaid teaks, kuidas kindlalt oma põhimõtete ja väärtuste eest seista.

Oletame, et ma oleksin juhendaja või õpetaja ja kohtuksin teismelisega, kes on kahjulike harjumuste küüsis. Selle asemel et teda lihtsalt hukka mõista, püüaksin aru saada, mis teda sellise käitumiseni viis. Kahjulikud harjumused on sageli katse põgeneda sisemise tühjuse või stressi eest ning sellist käitumist ei saa lihtsalt kõrvale lükata. Tuleks mitte niivõrd hukka mõista, vaid pakkuda ressursse ja võimalust olukorrast välja tulla. Oluline on arendada inimeses arusaamist, kuidas tema valikud täna mõjutavad tema tulevikku. Nagu ütles Epiktetos: „Mitte see, mis meiega juhtub, vaid see, kuidas me sellesse suhtume, on oluline.“ Püüaksin näidata, et iga halb algus on parandatav, et alati on olemas võimalus muutusteks.

Kui ma oleksin täiskasvanu peres, püüaksin olla tark ja kannatlik vahendaja mis tahes konfliktides. Täiskasvanu peres ei ole see, kes dikteerib reegleid, vaid see, kes aitab neid mõista ja omaks võtta. Konfliktid peres on elu vältimatu osa, kuid oluline on, et need ei hävitaks suhteid. Oluline on õppida mitte ainult osalema konfliktide lahendamises, vaid ka ennetama võimalikke probleeme, püüdes neid rahumeelselt ära hoida. Nagu ütles Martin Luther King: „Viha ei saa välja ajada vihaga, ainult armastus võib viha võita.“ Tuleb meeles pidada, et iga sõna ja iga tegu peres peaks mitte lõhkuma, vaid tugevdama sidemeid.

Elus on sageli hetki, kus me ei tea, millise valiku teha või kuidas toimida. Sellistel hetkedel peaks täiskasvanu jääma truuks oma põhimõtetele, olema aus ja avatud dialoogiks. Täiskasvanu tähtsaim ülesanne on olla teistele eeskujuks sisemise stabiilsuse ja tarkuse osas. Tuleb mõista, et iga probleemi taga peitub mitte ainult raskus, vaid ka võimalus kasvada ja end täiustada.

Nagu kirjutas Lev Tolstoi: „Inimese jõud seisneb mitte selles, et mitte langeda, vaid selles, et pärast iga langust taas tõusta.“ Oluline on, et meie, olles täiskasvanud, õpetaksime noortele just seda, kuidas raskustega toime tulla, kaotamata sisemist tasakaalu ja püüdlust paremuse poole. Täiskasvanu on see, kes suudab mitte ainult teisi aidata, vaid olla ka eeskujuks, sest ainult nii saame ehitada ühiskonna, mis põhineb vastastikusel mõistmisel, armastusel ja vastutusel.

Lõppkokkuvõttes, kui ma oleksin täiskasvanu, püüaksin saada inimeseks, kes mitte ainult ei räägi, vaid ka tegutseb, kes oma eeskujuga näitab, kui oluline on olla lahke, aus ja vastutustundlik. Maailmas, kus kõik muutub, on see ainus alus, millele saab rajada tõelise tuleviku.