Triin Sooäär
Lastekaitse Liidu endine lapse õiguste saadik ja mentor, õigusteaduse tudeng
Jõuluootsuse maagilisuses paitab hinge Noorsooteatri uuslavastus “Alice Imedemaalt”, mis teps mitte pole seekord suursugune võitlus hea ja kurja võluvõtmes. Lavalaudadel on hoopiski terviklik püant laste fantaasiamaailma ning täiskasvanute realistliku loogilisuse piire kombates, mida tüdrukutirst Alice on sattunud avastama hoopiski suurte inimeste keskele.
“Kui vaid oleks üks ainulaadne soovitus, kuidas jääda endaks…”, rõkkavad mitmed täiskasvanud, kui noored neilt küsivad erinevatel konverentsidel, mis aitab kõige paremini elumere lainetel olla just see, kes Sa oled. Enamasti on vastused üsna pikaldased või täis konkreetseid soovitusi, kui palju unetunde on vaja, mida süüa ja kuidas jõuda tippu oma erialal, mille käigus mitte hoolida teiste arvamustest. Paljud nooredki me ümber otsivad sellele küsimusele vastuseid, kuid samas võib ka vaadata täiskasvanutele sel hetkel otsa.
Alice seiklusteski on vaatajana hetki, mil palehigis mõtled, mis võiks olla lahendus, kuid tegelikult viib tüdrukutirts igaüht vaatama iseendasse – uskumustesse, mida unustasime suureks sirgudes või asjadele, mida peame jaburaks, aga ometigi teevad need Mary Poppinslikult iga pipratera magusaks. Kogu sisekaemuseks vajalikus retseptis on koht huumoril, visuaalteatril ja varjunukkudel, kes viivad vanusest sõltumata imedemaa reisile kogu saalitäie reisijad, juhtides neid giididena leidmaks enda seestki üles väike Alice.
Loost ei puudu tuttavad Kübarsepp, Märtsijänes, Irvikass ja teisedki, kes omal moel on küll Lewis Carrolli raamatu lehekülgedelt pärit, aga samas on täielikud meistrimehed kaasahaaravuselt väiksemate vaatajate jaoks. Õhinal pisikiste teatrihuviliste muljed annavad juba omamoodi kummastava vaatenurga etendusest saadud mõtetele, sest nemad võivad märgata hoopis teisi aspekte ja sellest saab olla glögijalutskäigu mõnusaks jututeemaks, mis avardab nii suure kui ka väikese inimese mõtteid. Usun siiralt, et nende fantaasiamaailm leiab Pipi Pikksukklikult veel üles kõik need detailid, mille märkamine vajab omajagu loovust. Kuigi olgem ausad, ka loovusesoolikas saab avatud juba etenduse esimestel minutitel.
Elamuste kohtumispaik, mille avarustest leiad tuttavliku muinasjutu mõttelise järje, millesse peidetu avab ukse igaühe fantaasimaailma kulissidesse ekslema või hoopiski teed jooma koos Kübarsepa, Märtsijänese ning teiste sõpradega, kes naeratuse toovad. Ehedas vestlused, mis viivad taas siirasse lapsepõlve, mil julgesime kõik olla omamoodi maailmaparandajad, printsessid ja printsid.
Foto: Gabriela Urm