Page 41 - Märka last november 2022

saab?“ Muidugi saab, alati saab.
„Ei, seda karpi ma ära ei kingi, selle ma panen oma tuppa. Siin peal on minu unistuste rand ja kui ma kunagi sellise ranna üles leian, siis on mu unistus täitunud,” mõtiskleb üks kinkekarpi meisterdav Nööp.
Kuulan, mõtlen ja usun, et see rand leitakse. Usun, et kui ka meie täiskasvanutena oskaksime endiselt laste moodi visualiseerida, oleks palju rohkem täitunud unistusi.
Kes kaasab keda, ütle seda? Eda Aavik
“Jälle kordub kõik, kordub uuesti” – oleks ma saanud laulda sel sügisel, mil esimese klassi juhatajana koos koolijütsidega ühist teekonda alustasin. See on kuues kord uuesti nullist minema hakata, mis ühtlasi tähistab minu 25.
tööjuubeli aastat Lihula Gümnaasiumis.
Eesti keele tunnis sõnu liites saime kokku sõna “puupõld”. Järgmisel päeval oli ühel poisil kaasas raamat, kus oligi juttu puupõldudest ja ta tutvustas seda kogu klassile. Tundub ju esmapilgul väike seik ühe tavalise klassi elust, kus õpetaja lubab õpilasel tutvustada kaasavõetud raamatut. Lugu võiks siin lõppeda, aga ometi tõmbas see väike sõna kaasa terve klassi. Mina vormistasin tellimuse ja ostsin selle hea raamatu ka endale. Mõned päevad hiljem tuli klassi ette oma
raamatu saamise lugu jutustama järgmine poiss. Ja siis tuli veel üks.
Ja siis tuli üks tüdruk, kes väga huvitavalt ja asjalikult rääkis ning peatus eraldi nahkhiirte peatüki juures, sest me olime loodusõpetuses just nendest rääkinud. Korraga ütles ta, et on ka selliseid nahkhiiri, kes imetajate ja inimeste verd imevad. Ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja hüüatasin: „Misasja! Verd imevad nahkhiired?“ Vaatasin raamatut ja seal oligi kirjas, et sellised nahkhiired elavad Lõuna- ja Kesk-Ameerikas. Pidin siis tunnistama, et vaat kui tore, sain täna teada ühe uue asja,
Märka Last / november 2022
41