Page 39 - Märka last november 2022

Öös on asju
Olen aastaid vedanud sellist sündmust nagu öölugemine. Ah et mida see endast kujutab? Lapsed tulevad majja koos oma raamatute ning kõige muuga, mida läheb vaja magamiseks aidas. Kui palju kordi olen ma mõelnud, et mis küll paneb kodust mõnusast voodist aita põrandale ja madratsile magama tulema. Ehk see, et me ei käi enam väga oma sõprade juures külas. Meil on uhkemad majad ja uhkemad asjad, aga kodude uksed on tihti suletumad kui iial varem. Me ei saa poole ööni lobiseda sõpradega ja oma seiklusi jagada. Me teeme seda üle interneti, ilma silma vaatamata.
Sellel lugemisööl nad päriselt loevad, nad loevad oma raamatuid teistele ette ja kõva häälega. Mitte keegi ei anna hinnangut ega kommenteeri, sest me oleme nii kokku leppinud. Keegi ei muiga, kui väike konarus oli sees või midagi valesti läks. Nii nad teavad ja usaldavad, et see on koht, kus ei anta hinnanguid, ei lugemisele ega kunstile. Siin saab lihtsalt olla. Boonuseks vaatame hommikuni multikaid ja krõpse süüakse ka. Eelnevalt on allkirjastatud leping, et hommikul koristavad nad ise saali. Muide, lepingu idee on laste enda poolt välja käidud ja nende enda sõnastusega. Tulemuseks leping, mis on vettpidavam kui mõne juristi koostatud.
Katkine vihmavari
Veel üks tähelepanek, mille üle mõtisklen septembrikuus. Nähes, kuidas lapsed ootavad esimest koolipäeva, kuidas nad rõõmu ja suure ootusärevusega kooli poole tõttavad, ranits seljas, vastu oma elu uuele suurele seiklusele... Ja siis, kolme kuu pärast on nad täiesti tavalised juba veidi väsinud koolilapsed, kelle silm ei sära. Miks nii? Kuhu kaob see rõõm, see lust avastada ja õppida? Ma ei tea.
Üks Nööp (minu viis oma noori kutsuda) ootas nii väga kooli ja kui oli esimese koolipäeva ära teinud, tuli istus ta minu juurde ja teatas:
Märka Last / november 2022
39