Page 8 - Märka last november 2021

8
Märka Last / november 2021
me ei julgenud enam isegi sööma minna. Võib ju küsida, et miks ma siis vaikisin. Aga lapsena ma lihtsalt ei julgenud seda teha. Mul oli hirm, et äkki juhtub midagi veel hullemat. Lapsena polnud mul niisugust hakka- mist ega oskust rääkida oma vajadustest, muredest ja hirmudest, nagu täiskasvanu suudaks.
Kasuperes elades käisin ühe aasta ka koolis, kus leidsin parima sõbran- na, kuid ometi olin ikkagi rohkem omaette ja kusagil nurgas. Teised suhtusid minusse tegelikult päris hästi, pigem olin ma ise tagasihoidlik.
Sellest perest läksime tagasi turvakodusse. Suve saime veeta tädi juures, kellega saime väga hästi läbi.
Mis juhtus, kui suvi lõppes?
Kogu meie suguvõsas polnud kellelgi sellist majanduslikku ega vaim- set võimekust, et meid kolmekesi enda juurde elama võtta. Lootus, et saame kuidagimoodi mõne oma sugulase juurde jääda, luhtus. Selgus, et meie kolme jaoks oli parim variant lastekodu.
Millised on sinu mälestused asenduskodus (varasemalt lasteko- du) oldud ajast?
Kasuema, tädi, teised lapsed olid ju toredad. Katus, söök, riided - kõik see oli, aga...
Tagantjärele targana tean, millisest toest ma tookord ilma jäin. Esiteks oleksin kohe vajanud spetsialisti toetust: selgitusi selle kohta, kus ma olen, miks ma siin olen ja kuidas tekkinud uus olukord enda jaoks kõige paremini lahti mõtestada. Lisaks vajasin varasemate traumade tõttu (lapsele on perest eraldamine tõsine trauma) ja uue olukorraga kohane- miseks (et uuest muutusest ei tekiks lisatraumat) eriteraapiat.
Väikesele lapsele sobib hästi näiteks kunstiteraapia või mänguteraapia.
On veel üks probleem, millega olen hiljem tegelenud: kui mõistsin, et siia ma nüüd jään ja sõltun teiste armust, arvasin, et pean tegema nii, nagu tahavad teised. Mul oli kindel teadmine, et läbi enda soovide mahasurumise saavutan lõpuks iseendale kuuluva elu, oma kodu, kus saaksin lihtsalt, rahulikult, probleemideta elada.