Page 6 - Märka last november 2021

6
Märka Last / november 2021
Meie peitsime ennast tagumises toas. Ema oli käskinud mul kappi pugeda. Siis astusid tuppa võõrad inimesed. Mäletan suurt häbitunnet, sest ka minu õpetaja oli teiste hulgas. Meile vist midagi ka selgitati, aga täpselt ei mäleta, mida just. Tean, et ema hakkas mässama ja ta käed pandi raudu. Haiglasse viidi meid kiirabiautos, emal olid käed raudus ja ta viidi psühhiaatria- haiglasse. Mäletan, et tegelikult oli meil haiglas täitsa tore, sest anti süüa ja sai teiste lastega koos olla. Nii et - mul jäi sellest meelde hea tunne.
Mis edasi sai?
Edasi saadeti meid turvakodusse. Olin siis kaheksa-aastane, õde
ja vend vastavalt kolmene ja neljane. Turvakodus olenes, kes oli kasvataja, kuid süüa sai seal hästi. Üks kasvataja, kellel oli tütar, meeldis mulle, kuna ta oli hoolitsev ja armas ning tema tütrega sai mängida. Aga mul on meeles ka kasvataja, keda me kartsime. Ta oli kuri, vaimselt isegi pisut vägivaldne. Me vältisime temaga üksijäämist ning kartsime teda sedavõrd, et läksime ükskord isegi vetsu kolmekesi korraga.
Mis Sulle varajasest lapsepõlvest veel meenub?
Esimeses klassis olin kasimata takutuust, kuid mäletan, et sellest hoo- limata suhtusid teised minusse hästi ning see oli tore.
Mäletan, et mulle väga meeldis magama minna ja magada, sest unenäod olid ilusamad kui reaalsus.
Meie pere lastest vanimana võtsin varakult omaks emarolli, kuna pidin hakkama saama nii iseendaga kui hoolitsemisega noorema õe ja venna eest. See oli lisapinge, kuid samas oli kolmekesi ka kindlam olla. Ma ei olnud üksi.
Peagi sai teid veel rohkem, kuna algas kasupere etapp. Mismoodi turvakodust kasuperre liikumine teie jaoks välja nägi?
Aastal 1999 tulid pereisa ja pereema, kellel oli juba kuus last, meid turvakodusse üle vaatama. Kõige väiksem laps oli neil kaasas. Kui minult küsiti, kas soovin nende juurde elama minna, vastasin eeskuju-