Page 12 - Märka last november 2021

12
Märka Last / november 2021
Teise katse tegin siis, kui olin juba iseseisev. Mul oli oma kodu, elasin koos kaaslasega, õppisin ülikoolis, sain tööle. Kõik eluvaldkonnad olid paigas ja turvavõrk olemas. Sattusin õnneks mulle sobiva terapeudi juurde ja käisin tema juures aastaid. Rahaliselt toetas seda õnneks päris pikalt asenduskodu.
Kui elus on ette tulnud palju tugevaid negatiivseid läbielamisi, siis kust üldse pihta hakata? Mis teemad olid Sinu jaoks kõige olulisemad?
Töötasin enda ja vanemate suhte kallal, kuna see on aluseks kõikidele teistele suhetele (paarisuhe, suhe lastega).
Suhtest oma emaga tulid välja mitmed haavad. Õigemini meil polnudki mingeid suhteid, teda ei olnud minu jaoks olemas. Ta küll sünnitas, aga elas paralleelmaailmas. Lastekodusse minnes ma vihkasin teda. Teraapia eesmärk oli jõuda vihkamisest armastuseni.
Esmalt käisime terapeudiga läbi varasemad traumad, saime kontakti tunnetega, eriti armastusega. Igal lapsel on see loomuomaselt oma vanemate vastu olemas, olgu nad siis millised tahes. Kohati tekkis mul siis hull lootus, et lahendan teemasid ja et ema tuleb mulle nüüd vastu. Seda aga ei juhtunud.
Siis tuli leppimise faas. Leppimine sellega, et mul ei saa mitte kunagi olema taolist ema ja lapse suhet, mida väga sooviksin ning mida pee- takse n-ö normaalseks vanema-lapse suhteks.
Sellele järgnes andeksandmise faas. Andestada on võimalik mõistuse tasandil ja südame tasandil. Oluline on neid kahte eristada. Ma võin loogiliselt ja ratsionaalselt enda jaoks ära põhjendada, miks on asjad nii läinud, et tema haiguse tõttu ei saagi talle tegelikult ette heita võimetust olla mulle selline ema, keda mina lapsena vajasin. Kuid see ei tähenda, et suudaksin leida ka südame tasandil täieliku rahu. Haav on siiski nii sügav ja andeksandmise protsess veel poolik.
Kuidas Sa hetkel oma emasse suhtud ning millised on teie suh- ted?
See on olnud pikk protsess, kuid nüüdseks tunnen oma ema vastu päris